����Ӱ��

Sei Shōnagoni (u 966–1025) „�ʲ����Ჹ��ä���쳾���“ („Makura no sōshi“) on Jaapani õukonna kõrgkultuuri esindav proosateos, mis oma tundlike ja täpsete tähelepanekutega on juba sajandeid lugejaid võlunud. Heiani ajastust (794–1192) pärit teos on kirjutatud zuihitsu („pintslile järgnedes“) stiilis ja kujutab endast kirjut kollaaži jõudehetkedel kirja pandud tekstidest (nimistud, mõtisklused, päevikukatkendid). Pole teada, kas „�ʲ����Ჹ��ä���쳾���“ pidi autori nägemuses saama ka mingi lõpliku kuju või olidki need juhumärkmed, mida ta oma puidust peatoe laekas hoidis.

21. sajandil on „Padjamärkmetes“ nähtud veebikirjandusele omaste joontega teksti, mille eklektilisusest ja fragmentaarsusest on saanud selle peamine tugevus. Seda võib lugeda omamoodi Heiani ajastu blogina, kus autor on oma mõtteile vaba voli andes kirja pannud kõik, mida elus tähtsaks peab. Vastavalt vajadusele võtab „�ʲ����Ჹ��ä���쳾���“ kord päeviku, kord nimistu, kord juhuslike ülestähenduste kuju, mõjudes nii väga ajakohaselt. Teose üllatava värskuse ja seosed tänapäevaga tundis ära ka režissöör Peter Greenaway, kes 1996. aastal tegi teose põhjal filmi „Padjaraamat“ („The Pillow Book“).

Tõlkija Alari Allik on ����Ӱ�� Ülikooli humanitaarteaduste instituudi Jaapani uuringute lektor, kes on kirjutanud omaeluloolisusest vanemas jaapani kirjanduses ning käsitlenud filosoofia ja religiooni mõju kirjanike enesemääratlusele.

��

Raamatu väljaandmist toetas Hieronymuse sihtkapital.