ÌìÃÀÓ°ÊÓ

Räägi alustuseks natuke oma taustast — millega sa täna tegeled ja kuidas üldse digitehnoloogia valdkonda jõudsid?

Infotehnoloogia on saatnud mind terve tööelu. Läksin õppima ÌìÃÀÓ°ÊÓ Polütehnilisse Instituuti infotöötlust, kuigi eriala ametlik nimetus oli majandusliku informatsiooni mehhaniseeritud töötlemise organiseerimine. See oli professorite Leo Võhandu ja Rein Jürgensoni poolt väga kavalalt valitud, et vältida lõpetajate saatmist Vene sõjaväkke. Samal ajal said palju automaatika ja arvutite eriala poisse kutse.
Juba viimasel kursusel töötasin erialal, hiljem olin vanemõpetaja ja dotsent ning lõpetasin aspirantuuri. Eesti taasiseseisvumise järel avanes võimalus rakendada ka praktikas seda, mida olime koos professor Toomas Mikliga uurinud ja õpetanud. Lõime oma ettevõtte AS Reaalsüsteemid ja alustasime riiklikult oluliste infosüsteemide loomisega. Esimene suurem projekt oli autoregistri juhilubade infosüsteem, kus inimene võis juhiloa taotleda näiteks Võrus ja kätte saada Narvas — tollal maailmas ainulaadne lahendus.
Lõpuks, kui väsimus ettevõtlusest kätte jõudis, tulin tagasi TalTechi, alguses õppejõuks, siis ka teaduriks.

Mis ajendas sind kandideerima just ÌìÃÀÓ°ÊÓ Ãœlikooli digitehnoloogiate instituudi direktoriks?

See on põnev väljakutse. Digitehnoloogia on olnud kogu mu elu keskmes nii akadeemilises maailmas kui ettevõtluses. Siin instituudis on Peeter Normaku eestvedamisel tehtud väga head tööd ja loodud tugev meeskond. Mul on tegelikult ka isiklik seos ÌìÃÀÓ°ÊÓ Ãœlikooliga: minu isa oli Pedagoogikaülikooli prorektor ja poeg lõpetas siinsamas instituudis infotehnoloogia suuna.
Valdkond ise muutub aina olulisemaks — tehisintellekt, andmeanalüüs, masinõpe. Neid oskusi vajab terve ühiskond. Usun, et saan oma kogemusega kaasa aidata, et instituut muutuks veel nähtavamaks ning võrdseks partneriks Tartu Ãœlikooli ja TalTechi kõrval. ÌìÃÀÓ°ÊÓ Ãœlikoolil on suur potentsiaal olla ettevõtetele partner just digitehnoloogiate vallas.

Kui sa nüüd mõtled sellele viiele aastale, mis sul ees seisab — kuhu sa tahaksid instituudi selle ajaga viia? Mis on need eesmärgid, mille poole sa plaanid liikuda?

Minu esimene eesmärk on kindlasti jätkata ja edasi viia seda arengut, millele on tugev vundament juba alla pandud. Tahaksin viie aasta pärast näha, et digitehnoloogiate instituut oleks oma rolli oluliselt laiendanud. Et me ei keskenduks ainult traditsiooniliselt haridusega seotud valdkondadele, vaid suudaksime pakkuda oma teadmisi ja oskusi ka ettevõtlusele ja ühiskonnale laiemalt. Kindlasti on mu fookuses ka rahvusvaheliste teadusprojektide ja rakendusuuringute kasvatamine — tahaksin, et instituudi rakendusteaduslik pool oleks oluliselt nähtavam ka Eestist väljaspool. Et meist saaks omamoodi visiitkaart ka ÌìÃÀÓ°ÊÓ Ãœlikoolile just digitehnoloogia valdkonnas.

Kuidas sa ennast juhina kirjeldaksid — mis on sinu jaoks juhtimises kõige olulisem?

Pean ennast eelkõige selliseks juhiks, kes paneb suurt rõhku tugeva ja hästi toimiva meeskonna kujundamisele. Minu jaoks on oluline, et organisatsioonis oleksid selgelt määratud valdkonnad ja protsessid ning et igaüks oma vastutusalas hästi toimetaks. Kui üksused ja nende juhid saavad oma tööga hästi hakkama, siis toimib ka instituut tervikuna. Näen ennast just meeskonnajuhina, kes loob tingimused sujuvaks koostööks, et inimesed saaksid oma tööd võimalikult hästi teha. Kui see on paigas, toimib ka organisatsioon tervikuna.

Millist töökeskkonda või kultuuri sa tahaksid siin luua? Mis teeb sinu jaoks ühe töökeskkonna heaks või suurepäraseks?

Eelkõige tahaksin, et inimesed tunneksid rõõmu oma tööst. Töörõõm tekib aga siis, kui saad oma tööd teha hästi ja näed ka tulemusi. Mulle on oluline, et rollid oleksid selged ja meeskonnatöö sujuks, sest nii kasvab ka usaldus. Kui inimesed tunnevad, et saavad oma tööd teha ja nende töö kannab vilja, siis tuleb ka rahulolu ja rõõm. Ja see omakorda peegeldub ka tulemustes. Muidugi peab hea töö kajastuma ka tasus, kusjuures mitte alati ainult palganumbris, vaid ka näiteks paremates töötingimustes, uues tehnoloogias või võimalustes rahvusvaheliseks koostööks. 

Milline elu- või tööalane õppetund on sind kõige rohkem kujundanud nii inimesena kui juhina? Kas sul on ka mõni põhimõte või moto, millest sa igapäevaselt juhindud?

Usun, et organisatsiooni edu sõltub  juhtide professionaalsusest ja eetikast. Näiteks kui võtad projekti vastu, siis tuleb see ka ära teha ning ei saa minna midagi tegema lootuses, et ehk tuleb kuidagi välja. Sama kehtib ka töötajate suhtes — nad peavad teadma, mida neilt oodatakse ja olema kindlad, et nende töö eest saadav tasu ei jää saamata sellepärast, et kuskil on tehtud valed valikud või jäetud töö korralikult tegemata.
Kui mõelda moto või põhimõtte peale, siis minu jaoks ongi kõige olulisem ausus ja õiglus nii organisatsiooni sees kui suhetes väljaspoole. Kõik, mida teed, peab tugevdama usaldust ja lisama väärtust, mitte seda murendama. 

Mis teeb sinu päeva rõõmsaks ja annab energiat?

Kõige rohkem rõõmustavad väikesed tööalased õnnestumised. Näiteks see, kui juhendatav magistrant teeb väga hea töö ja saab suurepärase hinde või kui loengutes osalejad on aktiivsed ja huvitatud. Samuti mõne teadusartikli valmimine või see, kui koosolekul jõuame kolleegidega mõne olulise otsuseni. Need hetked annavad energiat ja kinnituse, et liigume õiges suunas.
Ja muidugi on sport see, mis on mind alati rõõmustanud ja aidanud ka igapäevastest pingetest välja tulla. See on olnud minu jaoks oluline tasakaalustaja läbi aastate.

Mis spordiala on sulle kõige südamelähedasem on või millega tegeled?

Noorena olin tipptasemel sulgpallis ja kuulusin ka Nõukogude Liidu koondisesse. Paraku tuli ette raske põlvevigastus ja pidin juba 23-aastaselt tippspordi lõpetama. Hiljem tegelesin pikalt ratsutamisega, kuid vigastused tulid ka seal ning nüüd otsin mõistlikku ja sobivat liikumisviisi, mis hoiaks vormis. Küll on sulgpallipisik minu sisse jäänud ja olen praegu ka Sulgpalliliidu president.

Milline raamat sul praegu öökapil on?

Mul on öökapil alati mitu raamatut. Üks, mida ikka aeg-ajalt kätte võtan, on Juhan Viidingu ehk Jüri Üdi luule. See on selline raamat, kuhu saab alati tagasi pöörduda — loed mõne luuletuse ja see kõnetab sind täpselt selle päeva või hetke tunde järgi.
Hiljuti sattus mu kätte Aquino Thomase tõlgendused ja mõtisklused palvetest, sealhulgas meieisapalvest. See on täiesti teistmoodi lugemine, avab teemasid, millesse tavaliselt süvitsi ei lasku — ajaloost ja vaimsusest, aga mõnes mõttes puudutab see ka meid kõiki.

Kas on midagi, mida sa tahaksid meie inimestele veel öelda — midagi, mida ma ei osanud küsida?

Eelkõige tahaksin öelda, et ootan head koostööd ja tugevat meeskonnatunnet. Minu jaoks on oluline, et me töötame ühise eesmärgi nimel ja loome keskkonna, kus igaüks saab oma teadmisi ja oskusi rakendada parimal võimalikul moel. Peeter Normaku loodud alus on tugev ja loodan seda väärikalt jätkata. Minu soov on teha koostööd nii, et meil kõigil oleks hea töötada ja et me tunneksime, et meie töö loob väärtust kogu ühiskonnale.
Tulevik on küll ettearvamatu, kuid meie ülesanne on panustada seal, kus saame.  Samas tasub silmad lahti hoida ka uute võimaluste suhtes. Näiteks võiksime vaadata ka selliste valdkondade poole nagu kaitsetööstus, mis maailma poliitiliselt muutuvad üha olulisemaks.