����Ӱ��

Nii nagu vananevad inimesed, vananevad ka ühiskonnad. Samamoodi nagu ei taha enda vananemisest rääkida inimesed, ei tahtnud sellest Eestis õigel ajal, s.o 1990ndatel rääkida ka Eesti poliitikakujundajad. Nüüd pole enam võimalik tegeleda vananemisega proaktiivselt, tuleb tegeleda aktiivselt. Eestis on iga viies inimene pensioniealine, varsti iga neljas.

Riik ja vanemaealised

Esimene Eesti vananemispoliitika dokument „Eesti vanuripoliitika alused“ koostati 1999. aastal. Seda oli vaja, sest Eesti valmistus liituma Euroopa Liiduga. Dokumendi põhiline mõte oli „ühiskond kõigile“. See tähendab ühiskonda, kus kõikidel on võimalus osaleda vanusest sõltumata. Enne seda vananemisega Eestis teadlikult ei tegeletud. See selgitab ka, miks meie ühiskond on vanemaealiste kaasamise, arendamise ja neile easõbraliku keskkonna loomisega alles lapsekingades.

Hetkel on vanemaealisuse teema eraldi peatükina olemas dokumendis „Heaolu arengukava 2023-2030“. On märgiline, et vanemaealisus on seal omaette teema, mitte sotsiaalhoolekande või tööturu ja tööelu osa. Esimest korda on vanemaealistel Eestis oma heaolu, mis ei sõltu antavast abist või sellest, kas nad töötavad. See on poliitika arendamisel õige suund. 

Inimeste suhtumine vananemisse

Hädasti vajab mõttemustrite muutmist ka inimeste suhtumine vananemisse ja vanemaealistesse. Kui tuua vaid üks näide tööelust, siis vahel oodatakse, et 70aastane töötaja peaks töölt ära minema vaid vanuse pärast – et teha kohta nooremale. Kui meil on 45aastane töötaja, siis tööandja ei mõtle, et ta peaks töökoha loovutama endast nooremale. Miks räägime sellest 70aastase puhul? Kui inimene saab enda tööga hästi hakkama, ei pea ta lahkuma vaid sellepärast, et ta on vana. Keegi ei pea kellelegi ühiskonnas osaledes teed andma.

Tõsi, sageli tahavad vanemad inimesed ise vanuse lisandudes hoo maha võtta ja elustiili muuta. Selle soovi toovad kaasa inimestes vananemisega toimuvad muutused –  see on normaalne. Vananedes meie füüsiline jõudlus langeb  ja väheneb ka füüsilise jõudluse reserv – see tähendab, et vajame järjest rohkem aega, et taastuda pingutusest. Ühiskond peaks normaalse vananemise muutustega arvestama.

Vanemaealised soovivad elustiili muuta ka seetõttu, et tekib soov enda tegevuse olemust muuta. Mida vanem on inimene, seda enam eelistab ta teha seda, mis pakub talle vahetut positiivset emotsiooni, ja mitte ette võtta asju, mis ei paku vahetut rõõmu. Kuna see on ealine muutus, on mõistlik ka seda arvestada. 

Vajame paremaid teadmisi

Levinud väärarusaam on, et kui inimene olemasolevas keskkonnas hakkama ei saa, on ta kohustatud kõrvale astuma. Easõbralik lahendus eelmainitud olukordadele on see, et vanemale inimesele võimaldatakse senist tegevust nii tööl kui ühiskonnas, kuid muutunud tingimustes. Näiteks tööelus pakutakse osalist tööaega või -korraldust, mis võimaldab taastuda aeglasemalt. 
Peale töötegemise peab vanemaealisel jätkuma energiat sellekski, et hakata vastu kõrvalelükkamise katsetele. See nõuab jõudu, sest vanemaks saamisega kaasnevate füüsiliste, sotsiaalsete ja emotsionaalsete muutusete tõttu hakkab inimene ka iseendas rohkem kahtlema. 

Vananemist puudutavad teadmised vajavad meie ühiskonnas rohkem kõlapinda. Oleme vananev ühiskond ja me ei saa sellest mööda vaadata. Peame juurde looma uusi kuulumise ja osalemise vorme, kus igaüks olenemata vanusest tunneks end hästi. Selleks vajame teaduspõhiseid teadmisi vananemisest.

Kui teema kõnetab, siis rohkem saab selle kohta teada ����Ӱ�� Ülikooli magistriprogrammis “Kogukonnatöö vananevas ühiskonnas”. 

 

Tiina Tambaum, PhD
����Ӱ�� Ülikooli Haapsalu kolledži sotsiaalgerontoloogia lektor ja Eesti demograafia keskuse teadur
Kogukonnatöö vananevas ühiskonnas magistriprogrammi kuraator ja lektor