Erasmus+ õppejõu pilgu läbi: tudengite vaimustus eesti keelest ja saksa keele seminarid
17.-21. märtsil avanes mul võimalus külastada Erasmus+ õppejõu lähetuse raames Tšehhi Vabariigis asuvat Ústí nad Labemi ülikooli, mis oli tore ja inspireeriv kogemus nii akadeemilises kui ka kultuurilises mõttes.
Ústí nad Labem (saksa keeles Aussig an Elbe, eesti keeles Ústí Elbe ääres) on Põhja-Tšehhis asuv oluline tööstus- ja transpordikeskus, mille ajalugu ulatub keskajani. Linnas on aga palju vaadata. Huvitav on näha, kuidas linnapildis põimuvad erinevad kultuurikihid: 19. sajandist säilinud majad on kõrvuti nõukogudeaegse arhitektuuriga, eriti just 1960ndatest aastatest, ja pärast 2000. aastat valminud moodsate ehitistega. Lisaks asub linnas uusbarokne linnateater ning mitmed ajaloolised kirikud ja kunagise tütarlastekooli majas tegutsev linnamuuseum.
Ústí ülikool on suhteliselt noor – see tegutseb aktiivselt alates 1991. aastast. Ülikooli kampus on rajatud endisesse haiglakompleksi, mille struktuur on osaliselt säilitatud ja mis annab paigale ainulaadse ilme. Näiteks on jäetud alles toonase haigla kabel, samuti on näha haigla osaks olnud maa-alused käigud (kuhu küll tänapäeval enam minna ei tohi). Suurem osa kampusest on aga uus ja moodne.
Kampuses on ka Václav Haveli pink, mis on mälestusmärk ja on pühendatud Tšehhi endisele presidendile, kirjanikule ja dissidendile. Euroopa linnades võib leida selliseid mälestusmärke palju. Pingid on tavaliselt kujundatud nii, et keskel on ümmargune laud, mille kõrval on kaks tooli või pinki, mis kutsuvad inimesi omavahel vestlema. Sageli on laua keskel auk, milles kasvab puu – see sümboliseerib looduse ja inimeste vahelist kooskõla ning elu kestvust.
Kuna ülikool asub Saksa piiri ääres, on sellel tihe koostöö Dresdeni ja Jena ülikoolidega. Enamik tudengeid on pärit just Ústí regioonist, mistõttu on ülikoolil oluline roll kohaliku hariduselu edendajana.
Minu külastuse fookuses oli töö germanistika osakonnas, kus Ӱ ülikooli saksa keele ja kultuuri erialal on juba pikaaegsed sidemed. Õppejõudude vahetus on olnud aastate jooksul väga aktiivne (kolleegid Hana Bergerova, Petra Fukova ja Renata Cornejo on mitmel korral ka Ӱs käinud), kuid tudengivahetust võiks rohkem olla.
Sel korral andsin kaks seminari. Esimeses seminaris keskendusime sõja kujutamisele kirjanduses, analüüsides Sasa Stanišići teost „Kuidas sõdur parandab grammofoni“, mis räägib 1990ndate aastate Bosnia sõjast. Tudengid olid väga aktiivsed ja tundus, et valitud tekst pakkus neile palju avastamisrõõmu. Arutlesime, kuidas sõjateema, nii nagu kujutas seda Stanišić, on tänapäeval jätkuvalt aktuaalne, aga ka selle üle, kuidas sõdade tagajärjed avalduvad nii ühiskondlikul kui ka isiklikul tasandil ning kuidas peaks nendega ümber käima.
Teises seminaris rääkisime keelekontaktidest ning tutvustasin eesti keelt. Tšehhi tudengite seas tekitas elevust eesti keele struktuur. „Ongi 14 käänet?“, „Mis häälik see “õ” täpselt on?“ olid nende peamised küsimused. Eriti lõbusaks kujunes hetk, mil püüdsime koos hääldada eestikeelseid sõnu nagu „õunapuuõied“ või „jüriöö ülestõus”. Samuti huvitas neid väga eesti-saksa keelekontakt, mis tõi vestlusesse võrdlusmomente nende enda keeleõppimise kogemustega.
Lisaks seminaridele oli mul võimalus arutada kolleegidega edasisi koostöövõimalusi ning kohtuda Gruusiast pärit teadlase Bella Shalamberidzega, kes uurib oma doktoritöös saksa väljarändajaid Gruusias. Meie vestlused Bellaga jõudsid lõpuks ajurünnakuni Ústí muuseumis, kus külastasime näitust Sudeedimaa sakslastest. Arutasime, kuidas saaksime saksa diasporaade teemat tulevikus õppetöös ja teadusprojektides ühendada.
Oma külastuse käigus osalesin ka seminaril, mis keskendus saksa keele ja grammatika õpetamisele. See oli minu jaoks eriti väärtuslik, kuna õpetan praegu kursust „Tänapäeva saksa keel“ ning sain mitmeid häid ideid, mida oma seminarides rakendada. Samal ajal toimus Ústís ka teine koolitus, nimelt tehisaru kasutamisest keeleõppes, kus osalesid kohaliku regiooni õpetajad. Tundub, et ka Tšehhi õpetajate seas on koolitusvajadus ning -huvi väga suur. Ka kolleegidega vestlesime pikalt tehisaru kasutamise teemadel.
Loomulikult ei jäänud külastamata ka Ústí lähedal asuv ajalooline Teplice linn, mille avastamine oli kevadise päikese käes vägagi nauditav. Teplice oli omal ajal tuntud kuurort, kus tervisvetel käisid paljud Euroopa monarhid, aga ka vaimuinimesed, nagu Ludwig van Beethoven ja Johann Wolfgang v. Goethe. Toonast hiilgust võib tajuda ka tänase päeval.
Ütleksin lõpetuseks, et Erasmus+ lähetus Ústí nad Labemi ülikoolis oli väga inspireeriv. Sain jagada oma teadmisi, täiendada end saksa keele õpetamise metoodikas ning luua uusi kontakte nii Tšehhis kui ka kaugemal. Kui oled mõelnud Erasmus+ vahetusele, soovitan seda kindlasti – see avardab silmaringi ja loob uusi võimalusi nii õpetamise kui ka teadustöö jaoks!