ÌìÃÀÓ°ÊÓ

Sündmuse alguses võttis sõna TÜHI direktor dr Uku Lember. Tema kõne pani paika järgnevate arutelude mõtteid: milline on kriisi ja kirjanduse suhe ning miks raamat käsitleb kirjandusi mitmuses? Samuti mõtiskles Lember, kas tänapäeval valitseb mitu erinevat kriisi (ingl polycrisis ehk polükriis) või on ainult üks suur kriis (ingl permacrisis ehk jääv kriis).

Järgnevalt selgitasid raamatu toimetajad teost ja pandi ka alus laiapõhjalisele vestlusele. Nimelt olid Julia Kuznetski, Chiara Battisti ja Silvia Pellicer-Ortin väitnud, et kirjandusel on kultuurideülene olemus, mis peegeldab kriise ning seepärast käsitletatakse raamatus kirjandust mitmuses. Raamatu nelikümmend kaks peatükki hõlmavad üle kahekümne erineva kultuuriruumi: Anglosfäär, Brasiilia, Hiina, Jaapan, Prantsusmaa, Ukraina, Uganda jpt. Neid peatükke lugedes tekib arusaam, kuidas kriisid on kultuuri ja kirjanduse arengut mõjutanud läbi aja ja seekaudu soodustanud uute žanrite ja kirjanduslike vormide teket – nagu tänavakunst, draama ja luule aga ka graafilised ja digitaalsed narratiivid. Raamatus käsitletud mõistetest olulisimad on haavatus, (mitte)nähtavus, aeglane vägivald, mõõtkava ja relatsioonilisus. Teose toimetajad arutasid täiendavalt ka kirjanduse võimelisust pakkuda mingit lootust kriisiaegadel, põhinedes sõna etümoloogiale: kriisi on erinevates kultuurides defineeritud kui ohtlikkust, tõsist olukorda ja võimalust.

Esimene peaesineja oli Londoni Ülikooli Royal Holloway kolledži professor Robert Eaglestone. Tema sõnul kutsub kriis inimesi lootma selle süngete seostele vaatamata. Eaglestone’i seisukoht tugineb Byung-Chul Hani essele "The Spirit of Hope" (2024), milles Han kirjeldas lootust peaasjaliku meeleoluna, mis aitab maailma mõista. Samuti väidab Han, et lootus võib olla ka vastumürk meie ajastut iseloomustavale hirmule ja ahastusele. Eaglestone rõhutas ka lootuse ja lihtsameelse optimismi vahe eristamist. Kui viimane naiivselt usub, et kõik lõpeb hästi, on lootus pigem sisuliselt ettevaatlik, määratlematu, kuid tugev. Lootus on idee, mis jutustab konkreetse loo ning seni kui on maailmas lugu, on ka lootust, sest lootus on õpetatav ja seepärast ka levitatav. Antud mõtte aktsepteerimine on eriti oluline teaduslikus kui ka hariduslikus kontekstis.

Põhiettekandes mainiti ka kaasahaaravat mõtet, et hirm ei sobitu kokku demokraatiaga. Arutati, kuidas poliitikud hirmu rakendamise abil eraldavad omavahel inimesi ning kuidas antud tegu võib rahu ja edusammude saavutamist takistada. Eaglestone oli rääkinud ka satiiri paradoksist (ingl the paradox of satire), mis kõnetas kuulajaid eriti. Tegu on kultuurilise meetodiga, mis sagedasti on seotud nüüdisaegsete olukordade kritiseerimisega, kuid mis tegelikult toetab status quo’d ning millepärast ei ole ta muutuste algatamiseks sobilik. Kuigi satiir väidetavalt teeb nalja maailma üle, naaseb ta siiski selle juurde tagasi ning põlistab inimesi ja süsteeme, mida alguses prooviti kritiseerida. Eelmainitud provokatiivsed ideed julgustasid edasisist viljakat arutelu.

Järgmise peakõne pidas Tartu Ãœlikooli prof Raili Marling. Ta keskendus Laurent Berlanti mõistele "kriisi tavapärasus" (2011, ingl crisis ordinariness) ning kaasas ka selle ilminguid lähiajaloos nagu viimati toimunud ja nn igav apokalüpsis ehk koroonapandeemia. Tavapärasust defineeriti kui žanrite või kokkulepete – mis varem olid määranud kuidas käituda – hääbumise tõttu tekkinud normaliseerunud paanikaseisund ning sellest tulenev näiline lahenduste nappus. Kuulajad nõustusid, et maailm sellisena, nagu me seda praegu näeme, on kriiside rohke arvukuse tõttu sageli tuim ja paigalseisus. Samuti tõdesid, et maailmas on sageli võimalik tunda mõjukate ja tõhusate lahenduste puudust.

Sündmusel osalesid ka neli raamatusse panustanud autorit, kes esitasid enda poolt kirjutatud peatükke, et anda kuulajatele aimu teose haardest geograafilises, ajalises ja kirjanduskriitilises mõttes:

• Prof Chiara Battisti, Verona Ãœlikool. "The resilient frame: Graphic narratives and crises representation" (peatükk 12);
• Dr Harvey Wiltshire, Royal Holloway kolledž, Londoni Ãœlikool. "Fair sequence and succession": Shakespeare and the Elizabethan succession crisis" (peatükk 16);
• Prof Piret Viires, ÌìÃÀÓ°ÊÓ Ãœlikool. "'The year war did not begin’: Representations of war in Estonian literature" (peatükk 26);
• Dr Ksenia Shmydkaya, ÌìÃÀÓ°ÊÓ Ãœlikool. "One man's dystopia is another woman's utopia: Humanity revolutionised, according to StanisÅ‚awa Przybyszewska" (peatükk 27).

Hiljem arutasid ÌìÃÀÓ°ÊÓ Ãœlikooli professorid Eneken Laanes ja Marek Tamm oma arvamusi raamatu akadeemiliste lugejatena. Mõlemad kõnelejad kiitsid raamatu ulatust ja mitmekesisust, mis hõlmavad mitut žanrit nagu esseistika, omaelulookirjutus (ingl life writing), film, kunst ja nii traditsionaalsed kui ka eksperimentaalsed vormid. Marek Tamm tõstis esile teose aktuaalsuse ning tunnistas antud köidet muljetavaldavaks saavutuseks ja oluliseks referentsiks kriisiuuringute vallas.

Kollokviumi haripunktis toimus paneeldiskussioon, milles osalesid raamatu toimetajad, akadeemilised lugejad ja peaesinejad. Prof Eneken Laanes toonitas mõtet, mis ergutas huvitavat debatti: mis toimub tänapäeval lugemisega ning kui kirjanduse roll on nii oluline, siis kuidas saab seda ülal pidada keset lugemis- ja tähelepanukriisi?  Samuti küsis, kas kirjandus kui kultuuriline tööriist on ikkagi silmapaistev inimeste eludes. Panelistid tunnistasid, et õpilastel on terav lugemisharjumuste puudus ning paljudel on lugemisega raskusi. Teisest küljest võib mõista, et kuigi tavapärase kirjanduse populaarsus on kahanenud – mis on omaette vaieldav punkt – on noortekirjanduse ja graafiliste romaanide relevantsus siiski tõusnud. Lisaks mainiti, et vaatamata lugejaskonna kahanemisele on narratiivide loomine teistes populaarsetes meediakanalites (nt filmid, televisioon ja arvutimängud) endiselt tugevalt kirjandusest mõjutatud ja seepärast on sellel potentsiaal jõuda igal juhul laia publikuni. Osavad stsenaariumikirjutajad on selgelt usinad lugejad - fakt, mis on ilmselge kui vaadata nende poolt toodetud teoseid.

Panelistid arutasid lisaks ka teadlasi puudutavaid probleeme. Üks neist oli pinge teadlaste ja kirjastuste vahel, kus toodi välja autoritele kehtestatud piirangud, autori- ja omandiõigused ning tehisintellekt. Mainiti ka väiksemate ülikoolide eeliseid (nt TLÜ) kui neid võrrelda suuremate ülikoolidega, peamiselt siis Ühendkuningriigi omadega. Eeliseks on võimalus töötada erinevate kirjanduslike teooriatega üldisemalt ja laiemalt, selle asemel, et olla lihtsalt historitsistlik. Eesti teadlastest peab lõviosa töötama erinevate kirjanduse valdkondadega ja mitte ainult selle suunaga, mida nad täpsemalt uurivad. Niisugune metodoloogia võimaldab luua laiahaardelisema perspektiivi ja silmaringi, mis on eriti oluline kriisiaegadel.

Sündmusel tekitas palju elevust ka antud teose loosimine. Vastajad pidid kirjeldama, mis oli suurim kriis nende elus või elueas (ingl what was the biggest crisis of your life(time)). Küsimus oli meelega mitmetähenduslikult sõnastatud, sest kriisi mõiste on omaette ebamäärane. Mainitud kriisid olid nt 11. septembri terrorirünnakud USAs; parvlaeva Estonia katastroof; Donald Trumpi presidendiamet; Vene revisionistliku imperialismi kõrgenemine; koroonapandeemia; koloniseeritud riigis eneseareng; masendus; töökaotus; abielulahutus; tõsine tehnofiilia ehk tehnoloogialembus jpm.

Loosiõnn naeratas Helin Puksandile, kes võitis sündmusel viibinud toimetajate poolt allkirjastatud raamatu eksemplari.