����Ӱ��

Venemaa ühiskonnas on hakatud kaasajal sarnaselt muule maailmale rohkem tähelepanu pöörama puudega inimeste probleemidele. Suur osa riiklikke programme on suunatud infrastruktuuri ligipääsetavusele ja rehabilitatsioonile. Samas on nad vene ühiskonnas kõige vähem nähtavad, mistõttu paistab, et vene kultuuris kujutatakse siiani puudega inimesi kui teistsuguseid, „võõraid“
.
Alina Poklad uuris oma doktoritöös, milline on puudega inimese kuvand vene kultuuris laiemalt, et näha kas ja kuidas toetab kultuur nende integreeritust ühiskonda ja täisväärtusliku elu. Uurimistöö lähtepunktiks said kaasaegsed filmid, televisiooni ja raamatud, kui vene kultuuri edasiandjad. Neid meediume analüüsides selgus, et kaasaegne vene kultuur on seadnud eesmärgiks vaatajaid ja lugejaid veenda, et puudega inimene ei saa olla õnnelik just oma füüsilise puude tõttu, mitte aga selle pärast, et ühiskondlikus elus osalemiseks on palju takistusi ja vähe võimalusi täisväärtusliku elu elamiseks. 

Valdav narratiiv vene kultuuris on puudega inimese kannatused pärast õnnetust, mida  näidatakse sellisena, et elus pole positiivset, elu tundub olevat mõttetu nii tegelasele endale kui ka lähedastele. Lõpuks, tänu treeningule ja meditsiinile, saab inimene jälle terveks ja  tema elu omandab taas mõtte. Selline, esmapilgul kahjutuna tunduva stsenaariumi kordumine tekitab aga puudega inimestele päris elus probleeme. Nimelt on nende osalemine ühiskondlikus elus halva ligipääsetavuse tõttu niigi raske, mistõttu on teistel ühiskonna liikmetel kokkupuuteid puuetega inimestega vähe.  Seetõttu võetakse  ekraanil näidatavat realistliku elu ja tõena ning kinnistuvad stereotüüpsed ettekujutused ja eelarvamused.

Analüüsides vaatajate kommentaare, nägi Poklad, et inimestel kinnitub usk, et puue on kõige halvem saatus ja sellisest elust parem on surm. Nii devalveeritakse ka puuetega inimeste elu. Samuti tekib vaatajaskonnal uskumus, et iga puudega inimene saab oma puudest jagu, kui ta ainult pingutab. Taoline vaade omakorda tekitab väärarusaama neist, kes pole terveks saanud või kes ei pühenda kogu oma elu enese ravimisele ning eelistavad hoopis näiteks õppida, töötada ja  elada pereelu. Neid peetakse laiskadeks ja allaandjateks. 

Pokladi sõnul loob see olukorra, et ühiskond ei tahagi puudega inimesi võtta võrdsetena, nad isoleeritakse ja eriti just telesaadetele ja kirjandusele tuginedes, arvatakse, et puudega inimesed peavad suhtlema ainult „omataolistega“. Kurvemaks teeb asja see, et telesaadetest selgub, et nii terved inimesed kui ka puudega inimesed tajuvad, et kasulik ja õnnelik saab olla vaid tervena.

����Ӱ�� Ülikooli humanitaarteaduste instituudi doktorant Alina Poklad kaitseb doktoritööd "Образ инвалида в русской культуре как реализаци социального статуса "другого"" („Puudega inimese kujutamine vene kultuuris kui „teisena"“) 3. veebruaril. Tööd juhenda on ����Ӱ�� Ülikooli emeriitprofessor Irina Belobrovtseva, oponendi on Washingtoni Ülikooli professor José Alaniz ja Royal Roads Ülikooli dotsent Alfiya Battalova.