Arno Baltin: Kuidas teha ülevaadet konverentsist, millel ma ei osalenud?
Pierre Bayard oma raamatus "Kuidas rääkida raamatutest, mida me pole lugenud?" pakub praktilisi nõuandeid: “Tunnista mittelugemist ilma häbita, keskendu üldisele kontekstile, kasuta kuuldu põhjal saadud teadmisi, räägi isiklikust kogemusest või seostest, ole loov ja paindlik vestluses.”
Konverentsi kohta on võimalik üht teist öelda, kui teame, kes, millal ja kus selle korraldas. Kui teame ja seda mida esinejad varemalt on rääkinud/kirjutanud.
Lisaks on hea teada, millised sarnased üritused läheduses enne ja pärast toimuvad (), ehk mis on ajastu ahistavad asjad, mis vajavad rääkimist, kuulamist ja arutlemist. Seda on juba piisavalt, et teha sisukas ülevaade.
Pakun neile, kes EPL’i kevadkonverentsil osaleda ei saanud aga tahaksid sellest rääkida järgnevalt pisut kõneainet.
Eesti Psühholoogide Liidu kevadkonverents "Toimetulek muutuste ajastul: väljakutsed ja lahendused" toimus käesoleva aasta 11. aprilli Tartu SPA konverentsikeskuses.
Konverentsi avas, hoidis kätt pulsil ja lõpetas Kätlin Konstabel. Ettevalmistustoimkonda kuulusid veel Karin Täht ja Arno Baltin.
Erinevalt päevakavast (siin võiks mitteosalejast jutustaja komistada) oli esimene esineja Andero Uusberg ettekandega: "Kas keelekasutus peegeldab mõttemustreid? Aga keelemudel?"
Andero uurib keelekasutust emotsioonis. Mõistetest jäid kõrva lingvistiline ja sotsiaalne distants. Kas ja kuidas keelekasutus peegeldab mõttemustreid ning kas keelemudelid suudavad seda tabada. Ta tõi esile, et emotsioonis on oluline tõlgendus. Ettekandes käsitleti tõlgenduse komponente (tahetud ja tajutud olukord) ning tõlgendusdimensioone, nagu olulisus, kasulikkus, selgus, vastutus ja kontrollitavus. Näiteks süü- ja vihatunde peamine erinevus tõlgendusdimensioonides on selles, kas vastutus omistatakse endale või teisele. Lisaks arutleti tõlgendusnihete ja ümbertõlgendamise võimaluste üle (näiteks “keegi pole siin süüdi”). Küsiti, kas keelemudel tabab neid tõlgendusi etteantud tekstidest. Võrreldud on treenitud ja treenimata keelemudelite võimekust tõlgendamisel. Uuringute tulemused näitasid, et keelemudelid järeldavad tõlgendusi (pikemast) tekstist sama (eba)täpselt kui võõras inimene, seejuures järjekindlalt ja ilmselt stereotüüpselt. Kas need leiud sillutavad teed AI revolutsioonile psühholoogi töös?
Tuul Sepp pealkirjastas oma ettekande: “Loovad loomad muutuvas maailmas - mida saame õppida looduslikust kohanemisvõimest?”
Tema ettekanne keskendus sellele, kuidas loomad tulevad toime keskkonnamuutustega ja mida me saame sellest õppida. Ta tõi välja kolm peamist võimalust keskkonnamuutustega sammu pidamiseks: ära minna (uue elupaiga leidmine), kohaneda (paindlikkus) ja kohastuda (liigina muutumine üle põlvkondade). Ettekandes käsitleti elupaikade kadu ja killustumist, kliima soojenemist, linnastumist ning keskkonnareostust kui olulisi inimtekkelisi keskkonnamuutusi. Jutuks tuli kalakajakas P8P1 elulugu, kes kogu elu on elanud ühes paigas, kus ta koorus ja kus ta on kaks korda abielus olnud. Selle eluloo kirjelduse keskseks mõisteks oli pesitsusedukus. Kohastumise raskuste näitena toodi kukkurrott, kelle puhul kriitiliseks osutub genofondi suurus - kas leidub piisavalt materjali kasulikuks mutatsiooniks, evolutsiooniliseks pääsemiseks. Lõpetuseks rõhutati, et mitmekesine looduskeskkond toetab meid kõiki, evolutsioon võib tekitada lõkse aga meid ka kriisidest päästa, õppimisvõime on kohanemise võti, kuid sellega kaasneb ka vale asja õppimise risk. Kõik ettekandes kõneks olnud persoonid olid näitlikustatud imekaunite värviliste piltidega.
Helo Liis Soodla teemaks oli: “Kuidas talumatut taluda – teadmatusega toimetulek kriisiajal”
Helo Liis keskendus oma ettekandes teadmatusega toimetulekule kriisiajal. Ta selgitas, mis on teadmatus, ebamäärasus, ebakindlus, määramatus, ambivalentsus ja ebaselgus, eristades esimese ja teise astme teadmatust. Ettekandes arutleti, milline teadmatus on talumatu, tuues välja faktoreid nagu võimalus teadmatust vähendada, selle olulisus, võimalikud tagajärjed ja hinnang enda toimetulekule. Pakuti välja strateegiaid talumatuna näiva teadmatusega toimetulekuks, rõhutades nii esimese kui ka teise astme teadmatuse tundmaõppimist. äٱپ ka radikaalset teadmatust ja sellega suhestumise võimalusi (eitamist, vältimist, aktsepteerimist) ning rõhutati, et kõrgem tajutud kontroll on seotud parema suutlikkusega teadmatust taluda. Eelmise ettekandega seost otsides tuleb meelde must luik Nassim Nicholas Talebi kirjelduses.
Antek Kasemaa ettekande pealkirjaks oli: “Toimetulekust sõjaväelase pilgu läbi.“
äٱپ sõjapidamise printsiipe (nt. ühtne pingutus, eesmärkide defineerimine, moraali säilitamine) ja sõjale omaseid jooni nagu vägivaldne huvide kokkupõrge, tahte pealesurumine („sõja eesmärk on tahte pealesurumine oma vastasele”) ja hõõrdumine (“jõud, mis muudab lihtsa keeruliseks”). Tutvustati määramatust ehk "sõjaudu" ja VUCA keskkonda (muutlikkus, määramatus (“tulevaste sündmuste ennustamise keerukus, isegi juhul, kui teave on saadaval”), keerukus, mitmetähenduslikkus (“ebaselge või vastuoluline teave, mis võimaldab erinevaid tõlgendusi”). Rõhutati individuaalset säilenõtkust ja väljaõpet, pidevat harjutamist ning suurema pildi mõistmist ning meeskondade sidusust, jagatud eesmärki ja psühholoogilist turvalisust. Organisatsioonide tasandil toodi esile kohanemist keerukusega, detsentraliseeritud otsustamist ja kiiret tagasisidet. Lõpuks tutvustati militaarse moraali mudelit ja selle definitsioone. Kas eesti keeles võiks militaarse moraali tähistuseks olla õٱܲ?
Madis Parksepp pealkirjastas oma ettekande: “Noorte areng psühhiaatri vaatepunktist: millised ühisosad on üü첹ä ja terve psüühika kujunemisloos?“
Üsna palju Madis Parksepa mõtetest võib leida siit:
Madis alustas küsimusega: “Kui stressivaba peaks olema kasvukeskkond?” Kõik algab perest, sellest mis seal toimub. Ei pea olema õnnelik kogu aeg. Vaimsest kriisist räägitakse liiga palju. Normiks on kujunemas arusaam, et igaühel peab mingi üü첹ä olema. Normaalsetele vaimsetele seisunditele on vaja lisada silt. Psühhiaatrias on vähe või puuduvad üldse bioloogilised korrelaadid, on kokkuleppelised haiguste tunnused. Sel sajandil midagi olulist juurde pole tulnud. Ta rääkis ATH plahvatusest, mille allikaiks on teadlikkuse tõus ja ravimisoodustused. Ettekandja rikkalikult valget huumorit.
Maaja Vadi ettekandeks oli: “„Millised juhid ja organisatsioonid keerulistes oludes edu saavutavad – ja mis takistab teistel seda tegemast?“
Ta käsitles edu saavutmist ning takistusi sellel teel. Rõhutati juhtimise rolli organisatsiooni tõhususe ja toimivuse tagamisel (“⅓ organisatsiooni sooritusest sõltub juhtimise headusest”) ning planeerimise tähtsust majandusliku tõhususe saavutamisel. Analüüsiti tootlikkuse lõhet tippettevõtete ja mahajääjate vahel Eestis (“paremad saavad paremaks ja kehvemad kehvemaks”) ning Eesti juhtide arvamusi juhtimisfunktsioonide tähtsusest. Leiti, et vähemedukad ettevõtted kavandavad juhtimismeetodite kasutuselevõtmist sagedamini, kuid kasutavad neid edukamatest vähem. Vaadeldi erinevusi juhtimismeetodite kasutamises lisandväärtuse loomisel (“motiveerimise oskus on kõige olulisem tegur lisandväärtuse loomisel”) ning õppimisefekte katkestatud innovatsioonitegevustest. Selgus, et varasem kogemus katkestatud innovatsiooniga võimendab õppimist, eriti kui katkestus toimub innovatsiooni varases faasis. “Kriisid on normaalsed” - organisatsiooni arenguloogika liigub kriisist kriisi.
7. Paneelarutelul „ Milline peaks olema 21.sajandi eestlane?“ võtsid laval kohad sisse Marju Lauristin, Kaimo Kuusk ja Anu Realo. Arutelu juhtis Kätlin Konstabel.
Oli huvitav jälgida/kuulata juba sellepärast, et laval oli tunda kerget särinat. Haritud inimesed oskavad ka erimeelsuste korral rõõmsaks ja viisakaks jääda. Kätlini esitatud küsimuste ja kommentaaride abil jõuti lõpuks sadamasse.
Igaüks sai rääkida ühest oma isiklikust kriisist. Oli see siis suurriigi lagunemisel tekkinud tormihoog, mille suurte lainete harjal surfata, paljulapselise pere isaks olemine, või kohanemine täiesti teistmoodi eluga riigis, kus isegi mündid on kandilised.
Räägiti nii minevikust, olevikust kui tulevikust. Kui vähe oli meid Põhjasõja järel ja palju on nüüd. Räägiti digivahendite halvavast mõjust noortele inimestele. Räägiti tulevikuvaatest, milleks võiks olla tagasipöördumine sinna, kus suheldi silmast silma. Mõned väljavõtted, mida ma igaks juhuks ei seo kindla esinejaga, et vältida tahtmatut sõnade suhupanemist.
“Liiga kaua olnud lauget aega. Kukkumised ja tõusud - vaheldumine loomulik”, “Tee edasi on ainult tee tagasi - koos arutamine, silmast-silma suhtlemine”. “(Eestlaste) vastuvoolu ellujäämise võime”, “Mitte kohanemine vaid kasvamine”, “Tee mida armastad, siis tulevad tulemused”, “Me suudame ajalugu muuta”, “Kedagi ei jäeta maha.”
Sõin ja jõin seal minagi ... Ja muidugi ekspluateerisin selle ülevaate tegemisel Tehistaibut.