����Ӱ��

1.    Kuidas instituudil hetkel läheb? 

Usun, et tõusujoones. See võib tunduda elukauge või imelikuna, arvestades seda mis toimub maailmas meie ümber ja arvestades ka meie enda rahakitsikust, õppekavade sulgemist möödunud sügisel, kolimiste konarlikkust ja mitmete teiste muudatustega kaasnevaid väljakutseid. Põhjus miks ma ikkagi nõnda arvan ja tunnen on see, et olen kogenud raskete olukordade helgemat või kasulikumat poolt – olen näinud, et surve aitab liikuda uutes suundades, leida uusi võimalusi. Mugav see pole, aga arengut soodustab. Ja paneb mõtlema, miks midagi teed.

2.    Kas mäletad, kui asusid direktori ametikohale, mis oli sul toona plaanis ette võtta esimese asjana? 

Inimesi tundma õppida. Suurt osa instituudist ma ei tundnud ja ma adusin et ei saa kuidagi olla juhiks kui ma ei tea, millised on mu kolleegide anded ja võimalused – ja ka valmidus vastutust võtta.
Olen alati tahtnud teha asju koostöös, kuid ajapikku on rikastunud ka arusaam sellest, millised on koostöö eri vormid ja tasandid.

3.    Kas oled suutnud endale LTI-ga seoses seatud eesmärke täita? 

Kuna üks eesmärkidest oli õppida inimesi ja võimalusi tundma, siis saan öelda ”jah ja ei”, sest tunnen ”meid” nüüd palju paremini, kuid kindlasti veel mitte piisavalt. Samas, tundmine tundmise pärast pole ehk prioriteet – pigem see, et oleks usaldus ja räägiksime piisavalt ühte keelt, et koos tegutseda. Seal on ikkagi veel lünki.

Läbi suurema usalduse tahaksin luua ka rohkem ja rohkem üksteist toetavat ja väärtuspõhist organisatsioonikultuuri; suuremat sidusust töötajate ja üliõpilaste vahel, suuremat sidusust ka teiste üksustega ja ühiskonnaga väljaspool ülikooli. Seda selleks, et saadaksime rohkem korda tähenduslikku, oleksime rohkem ”meie kõige parem ise”. Näen, et just niimoodi saame olla paremad ka nn  ”Exceli tabeli” väljakutsetes nagu: rohkem iseteenitud raha. :) Aga oleksime paremad ka selle kvaliteedis, mida pakume läbi õppe või teaduse või teadmussiirde.

4.    Mis on suurim kordaminek? Mis on olnud suurim väljakutse antud ametikohal? 

Suurim kordaminek… Ilmselt oma väärtustele kindlaksjäämine keerulistes olukordades? Põgenemise asemel (või põgenemise järel) olukorra juurde tagasipöördumine ja selle jätkuv uurimine, lahenduste otsimine. Inimestega usaldusliku kontakti loomine (see ei toimi veel kõikjal).

Suurimad väljakutsed on muutuste ja surve all ”terveks” jäämine ja survete mõistlikult kanaliseerimine. Väga raske aeg oli see kui tõdesin, et eristume teistest instituutidest näiteks õppekavade sulgemise temaatikas. Kui nägin kõrvalt kolleegide üleelamisi, ebaõiglusetaju.

5.    Millised on ootused aastale 2023? 

Et suhtume oma väljakutsetesse loominguliselt, saavutame suurema paindlikkuse. Oleme valmis oma tegemistele otsa vaatama. Aga ka iseendale otsa vaatama. Ja kui vaja siis ka pikka aega tehtud tegevusi uutega asendama. Ja säilitame sealjuures heatahtlikkuse ja abivalmiduse. 

6.    Mida soovid praegu õppivatele tudengitele? 

Tahaksin et ülikooliaeg poleks pelgalt vahetussuhetel põhinev, vaid koos teadmistega saaksid üliõpilased midagi kaasa oma väärtuste maailma. Tahaksin, et tajuksime, et oleme sama ühiskonna erinevate teadmiste ja erinevate vastutustega osad, kes koostööst võidavad.

7. Mis on sinu nipid, et keha ja vaim terved püsiksid ja suurt vastutust paremini taluda jaksata? 

Mul nippe pole, aga oluline on näiteks mõelda välja, mis on oluline ja mis mitte – see aitab jääda rahulikumaks. Samuti tajuda oma võimaluste piire. Oluline on võtta aega tähtsateks tegevusteks ja mitte eeldada, et probleeme saab alati kiiresti lahendada (enamasti ei saa).
Ja oluline on kui saab oma küsimused ja plaanid ja frustratsioonid vajadusel ka kolleegidele peegeldada – koos leiame alati rohkem lahendusi.

Täname intervjuu eest!