����Ӱ��

Olete ����Ӱ�� Ülikooliga seotud juba üle kolmekümne aasta, alates õpingutest kuni õppeprorektori kohani rektoraadis. Kas kirjeldaksite, kuidas see tee täpselt kulgenud on? Mis on teile kõige rohkem rõõmu valmistanud? Muretsema pannud? Kas need on aastate jooksul ka muutunud?

Minu seos ����Ӱ�� Ülikooli ühe eelkäijaga algas 1988. aastal, kui alustasin õpinguid füüsika õpetaja erialal. Esimene nö töine suhe oli juba kolmandal kursusel, kui täitsin väikese koormusega laborandi ülesandeid. Hiljem on vaheldunud akadeemilised töökohad administratiivsetega, teadur-vanemteadur-professor ja dekaan-prorektor-rektori kohusetäitja. Nagu see on meie kõigi puhul, siis rõõmu valmistavad ikka õnnestumised. Olgu see siis vastutusvaldkondade jagamise lahingu võit või üliõpilaste tehtud edukad sooritused. Muredest meenuvad eelkõige administratiivsete ametikohtadega seonduv, nt see, kui ����Ӱ�� Ülikooli ebaõiglaselt koheldakse. Usun, et aastatega on suurenenud oskus muredega paremini hakkama saada ja rõõmudest rohkem rõõmu tunda!

Kas olete instituudi direktori ametikoha peale ka varem mõelnud? Kui pikalt pidite mõtlema, et seekord kaasa lüüa?

Akadeemilisel tööl ja administratiivsel tööl kipub olema see vahe, et ühel saab pikalt mõelda ja valida selleks ka aega ja kohta, samas kui teisel mõtlemiseks tihti üldse aega napib ja ajakava dikteerivad teised. Pärast 12 aastat tööd õppeprorektori ja rektori kohusetäitjana soovisin sellelt administratiivse töö “rattalt” maha astuda. Viimasel paaril aastal on aga mulle tasapisi hakanud juurde tulema erinevaid administratiivseid ülesandeid, olen hetkel enamates ülikoolisisestes ja -välistes komisjonides ning töörühmades kui kunagi varem. Arutasin seda kandideerimise võimalust meie praeguse direktori ja veel mõnede inimestega ja selle otsuseni jõudmine ei võtnud kaua aega.

Mainisite naljaga, et päris kõik hääletajad teile seekord oma häält ei andnud, puudu jäi muidugi vist vaid üks. Saan aru, et totalitaarsed, autoritaarsed režiimid ei ole teie jaoks? Kuidas kaasata töötajaid, et nad ei unustaks, et ka nende teha on instituudi töö- ja õpikeskkond?

Mina pooldan tõesti kaasavat juhtimist, olen nö meeskonnamängija. Usun, et enamatel inimestel on rohkem häid ideid, ühised arutelud toovad paremad lahendused ning ühiselt on ka rohkem jõudu ideid ellu viia. Kuna meie töötajad ja üliõpilased loovadki meie töö- ja õpikeskkonna, siis nad kindlasti on sellest igapäevaselt oma töös teadlikud, sõltumata sellest, kes on direktor. Aga loomulikult soovin ma sellele kaasa aidata, et töö- ja õpikeskkond oleks inspireeriv, toetav ja sõbralik. Usun, et see keskkond on ka praegu väga hea, kas ja kuidas oleks võimalik seda veel paremaks muuta, peame vastused leidma koos.

Kas olete nõus, et iga instituut on natuke ka oma juhi nägu? Kuna teie nägu on ehk pisut teistsugune, kas mõne aasta pärast on ka instituut juba pisut muutunud, ning mis suunas, loodate, juhite? 

Või on hoopis juht instituudi nägu? Kindlasti muutub instituut järgmise viie aasta jooksul, seda kasvõi välistest mõjuritest tulenevalt. Peangi üheks oma olulisemaks ülesandeks instituudi juhina neid väliseid mõjureid meile soodsalt suunata. Kirjutasin kandideerimisel, et soovin enam panustada interdistsiplinaarsesse koostöösse nii instituudi sees kui ka teiste instituutidega, soovin panustada inimeste tugevustele ja motiveerivasse töökeskkonda.  

Direktoriametis peab mõnikord tegelema ka ebameeldivate teemadega, kuidas te ise leiate rasketel aegadel jõudu? Kas jalgpalli mängima jõuate tihti, ning mis muid hobisid olete harrastanud? Mida soovitate teistele, et mitte keerulisel ajal läbi põleda? 

Ma arvan, et on äärmiselt oluline osata ennast vahepeal tööst nö välja lülitada. Minul aitab seda tõesti teha sport ja kui lumi ei ole üle põlve, siis saame iganeljapäevaselt ühe vana sõpruskonnaga kokku, et jalgpalli taguda. Me lähtume motost, et „Vorm on kõikuv, aga klass on igavene!“. Mulle meeldib ka väga koeraga jalutada, kuigi see ei ole minu jaoks alati puhkus, vaid teistsugune töökeskkond. Jalutades on tulnud tihti suurepäraseid ideid nii uuteks teadusprojektideks kui ka mõnede administratiivsete probleemide lahendamiseks. Kuid eks meist igaühel on omad erinevad hobid ja viisid puhkamiseks. Väga oluline on seda mitte teha unustada ja selleks tuleb aega võtta!

Ülikoolide rahastuse küsimus paneb muretsema nii üliõpilasi kui töötajaid. Kuidas valmistute võimalikeks muudatusteks?

Osalesin just eile ülikoolide nõukogude liikmetele korraldatud seminaril, kus haridusminister andis ülevaate hetke poliitilisest olukorrast. Nagu me ilmselt kõik teame ja tunnetame, siis praegu on Eesti riigis üks suur prioriteet. Kahjuks on see pealesunnitud ja ei ole meie endi valitud prioriteet, aga me kõik mõistame ja saame aru selle vajalikkusest. Seetõttu on paraku kõrghariduse rahastamises väga palju ebakindlust. ����Ӱ�� Ülikool üldiselt on seni erinevate muudatustega hästi hakkama saanud, ma usun, et saab ka edaspidi. 

Teie valimisplatvorm sisaldas ka interdistsiplinaarsuse suurendamist õppekavades ning digitaalsete ja paindlike õppevormide rakendamist. Kas olete nõus väitega, et ülikooliharidus kogu maailmas on muutumas, tänu arengutele tehisintellekti ja õppimise alal? Kus suunas see peaks muutuma, või ei saa me seda ise väga suunatagi?

Jah, olen selle väitega igati nõus. TI muudab enamikke elualasid, muudab tugevasti ka õppimist ja õpetamist. Seoses TI-ga teeb mulle võib-olla kõige rohkem hetkel muret see, kuidas me motiveerime noori õppima, sh nt teksti looma, kui TI selle meie eest kõik nii lihtsa vaevaga ära teeb. Me mäletame argumenti, et milleks on meil vaja osata liita, kui meil on olemas kalkulaatorid. Me mäletame argumenti, et milleks on meil vaja faktiteadmisi, kui on olemas Google. Kui me neid argumente kummutasime sellega, et neid teadmisi on vaja mõtlemisvõime arendamiseks, neid on vaja probleemide lahendamiseks ja millegi uue (nt teksti) loomeks, siis nüüd seisame vastakuti argumendiga, et milleks on meil vaja osata arvutada, teada fakte, omada oskust luua seoseid, argumenteerida või luua midagi uut (nt teksti), kuna selle teeb kõik ära TI. Ma näen loomulikult TI-l suurt potentsiaali ka õppes, aga on tõsi, et kogu õppeprotsess vajab suuri ümberkorraldusi. Usun, et see avab meile väga palju uusi võimalusi. Omamoodi paradoksaalne on ka see, et IT arenedes TI-ks, tuleb õppeprotsessi muuta vähemalt osaliselt ITst sõltumatuks (ühes ruumis koos, ilma IT-ta).

Mida peate te ise enda tugevusteks ja nõrkusteks? Miks? 

Ma usun, et suudan inimesi koondada ühise eesmärgi nimel tegutsema, suudan oma lähemaid meeskonnaliikmeid motiveerida ja innustada. Võimalik, et ma ei suuda alati kõike tunnustust väärivat märgata, kuid loodan selles oma meeskonna (ja kõigi teie) abile.

Mis eriala soovitaksite valida gümnaasiuminoortel, miks? 

Soovitan valida selle eriala, mis pakub huvi, sest elus tuleb tegeleda asjadega, mis huvi pakuvad ja kirge tekitavad, muidu jääb tulemus lahjaks. Ja meie peame tegutsema selle nimel, et enamatele noortele pakuksid huvi loodusteadused, tehnoloogia, õpetamine ja sport. Psühholoogia vastu huvipuuduse pärast ma muret ei tunne.

Kui te ise ei oleks füüsika poole kunagi vaadanud, mida oleksite selle asemel soovinud õppida? (Mõttemänguna, kui füüsikat ei eksisteerikski valikute seas?). 

Selleks oleks olnud füüsika rakendused nagu tehnoloogia, masinaehitus jms.

Mis filosoofia teie elu juhib, mis oleks teie moto, kui peaksite selle sõnastama? 

Sinu vastas on alati inimene nagu sina ise. Ei ole alluv, ei ole ülemus, ei ole professor ja ei ole koristaja - ära käitu teistega nii nagu sa ei taha, et sinuga käitutakse.

Eesti vabariigi sünnipäeval avaldasite lootust, et tarku soosib ka õnn, nii nagu me omale riigi saime. Ülikoolis saab kindlasti ka tulevikus tarkust edendada, kas aga õnne ka kuidagi saaks?

Usun siiski, et õnn soosib neid, kes on teotahtelised ja tugevad! Leian, et õnn on natuke iga inimese enda peas ka kinni – nagu kas klaas on pooltäis või pooltühi. Õnnelik saab olla ka väikeste asjade ja väikeste võitude üle. 

“Me saime oma riigi tänu tarkusele ja õnnele. 
Tarkuse edendamine on ka tulevikus meie endi kätes. 
Loodame, et tarku soosib ka õnn!”

Priit Reiska, 24.02.2025