Miks A. Einstein õpetamisel ebaõnnestus ja kes oleks teda aidanud?
Kuigi Albert Einstein oli füüsikas tõusev täht, oli tal keeruline enda loenguid korrastatult esitada, eriti algajatele. Einsteini esitatud materjal oli kaootiline ja käis õppijatele üle jõu. Osalejate arv oli nii väike, et ta oli sunnitud kursusi tühistama. Einsteini häda oli selles, et ta ei suutnud minna tagasi algusesse. Ta oli oma teekonnal liialt kaugel, et mõista alustava õppija vajadusi (Grant 2024: 132).
Northwesterni ülikoolis läbiviidud uuring, kus osales 15 000 esmakursuslast, kinnitab eelpool mainitut: kõrgema akadeemilise kraadiga õppejõudude käe all õppinud üliõpilaste hinded olid madalamad, seda eriti nõrgema akadeemilise ettevalmistusega üliõpilaste puhul (Figlio et al. 2015). Seega eeldus, et parim valdkonna tundja on kõige õigem inimene neid teadmisi alustavatele õppijatele edasi andma, ei leia kinnitust.
Ülikoolis eeldame, et edukad teadlased peavad olema ka edukad õppejõud. Kuidas leida töötavaid tõenduspõhiseid lahendusi Einsteini dilemma ületamiseks? Kindlasti oleks teda aidanud õpetamisteadused ja hariduspsühholoogia. Kui Einstein oleks esmalt uurinud, mida üliõpilased on enne teda õppinud, oleks ta mõistnud, kust saab ta õpetamisega edasi minna, millisele üliõpilase olemasolevale teadmisele järgmisi samme ehitada, et õppijat toetada. Samuti oleks kasuks tulnud, kui ta oleks teadnud, kuidas tema loengusse tulnud üliõpilased õpivad. Enne, kui jõuda ülikeerukate ülesannete lahendamiseni, tuleb see tugisüsteem ehitada (Reeve, Cheon 2021).
Olukorras, kus sisueksperdist õppejõud võib jääda hätta, aitab üliõpilaste vastastikune õpetamine. Üliõpilastest õpetajad on ise õppija rollis ja teavad õppimisel kogetud raskusi ja takistusi. Kõige paremini õpib teisi õpetades. Õpetajaefekti mõju on uurijad tuvastanud juba laste arengus. 240 000 Norra teismeliste uuringu põhjal on esmasündinutel teiste ees kognitiivne eelis: pere vanim laps kaldub intelligentsustestides teisi edestama, kuna õpetab nooremaid (Bjerkedal et al. 2007).
Vastastikune õpetamine arendab olulisel määral nii õppejõudu kui ka õpetavaid üliõpilasi. Ühtlasi suureneb oluliselt kõikide grupiliikmete võimekus lahendada keerulisi probleeme. Ka kõrgharidusstandardis osundatakse sellele potentsiaalile. Kõrgharidusstandardi (2024) õpiväljundite kohaselt magistrikraadi saamiseks “hindab õppija enda ja teiste arenguvajadusi ning toetab teiste õppimist õpetades, juhendades ja/või muul viisil”. Seega peaks magistrantuuris õppijad saama õpetamis-ja juhendamiskogemusi.
TLÜ Kirjastuses ilmunud kogumikus „Õppejõud koostöiselt õpetamist uurimas ja arendamas“ avavad Tartu Ülikooli õppejõud Kadri Suija, Anu Sarv, Ruth Kalda ja Tarmo Loogus tegevusuuringus „Üliõpilaste vastastikuse õpetamise kasutamine praktiliste kliiniliste oskuste õppimisel“, kuidas tulemuslikult juhendada vastastikuse õpetamise ja õppimise protsessi. Meditsiiniteaduste õpingutes on vastastikune õpetamine laialt levinud õppeviis. Need kogemused on ülekantavad ka teistes valdkondades. Nimelt toovad õpetamisalased uuringud esile, et üliõpilastest õpetajad
- kinnistavad kaaslaste õpetamisel verbaliseerimise ja demonstreerimise abil oma varasemaid teadmisi;
- arendavad suhtlemis-, koostöö-, õppimise, aja planeerimise oskust
- on õpetamiseks valmistumisel väga motiveeritud ja põhjalikud, eriti kui õpetatavate üliõpilaste rühm on neile oluline;
- soovivad kaaslasi aidata, mitte ebaõnnestuda, mis toob kaasa süvitsi õppimise ja suurendab autonoomiat;
- mõistavad kaaslaste vajadusi paremini, kasutavad õpetamisel sarnast keelt, tunnetavad paremini kaaslaste eelteadmisi, lähima arengu tsooni;
- inspireerivad ja soodustavad õppimist, kuna aitavad vähendada ärevust, tõstes õppimiseks olulist enesekindlust ja eneseusku (Suija et al. 2024).
Mida siis Tartu kolleegid oma uuringus teada said ja kuidas seda kogemust enda õpetamises kasutada, seda arutame juba 3. detsembri õpilõunal.
Katrin Aava,
õppejõuarenduse ekspert
Kirjandus:
Bjerkedal, Tom; Kristensen, Petter, Skjeret, Geir; Brevik, John 2007. Intelligence test scores and birth order among young Norwegian men (conscripts) analyzed within and between families. Intelligence, 35(5), 503-514.
Figlio, David N.; Schapiro, Morton O.; Soter, Kevin B. 2015. Are tenure track professors better teachers? Review of Economics and Statistics, 97(4), 715-724.
Grant, Adam 2024. Varjatud potentsiaal. Äripäev
Kõrgharidusstandard 2024.
Reeve, Johnmarshall; Cheon Sung Hyeon 2021. Autonomy-supportive teaching: Its malleability, benefits, and potential to improve educational practice, Educational Psychologist, 56:1, 54-77, DOI: 10.1080/00461520.2020.1862657.
Suija, Kadri; Sarv, Anu; Kalda, Ruth; Loogus, Tarmo 2024. Üliõpilaste vastastikuse õpetamise kasutamine praktiliste kliiniliste oskuste õppimisel. – Katrin Aava, Katrin Karu, Katrin Niglas, Kätlin Vanari (toim.), Õppejõud koostöiselt õpetamist uurimas ja arendamas. TLÜ Kirjastus, 235-251.