����Ӱ��

Konverentsil “Töömaailm koolis – võimalused ja vastuolud“ käsitleti kaks aastat väldanud projekti “Formaalhariduse ja töökohal õppe lõimimise teadusuuringute edendamine” (FEWL) uurimistulemusi ning nende rakendamist töö- ja koolielus.

Arutlusel olid koolide ja ettevõtete koostöövõimalused laste ja noorte tööellu sulandamisel, huvihariduse ja töötegemise seosed ning töökogemuse mõju õpilaste algatusvõimele ja tegevusvõimekusele. Lisaks toodi välja muuseumihariduse kasutamata võimalused töömaailmaga tutvumisel. "Õppekäigule tulnud lapsed olid üllatunud, et selliseid ameteid üldse olemas on!" tõi üks muuseumitöötaja näite laste ja "pärismaailma" ühendamise tähtsusest. 

Tööelu peab tutvustama juba koolis

Eestis käib üha rohkem õpilasi kooli kõrvalt või vaheaegadel tööl. „Meie uuringu kohaselt on selliseid noori gümnaasiumiastmes lausa 80 protsenti. Ka põhikooli õpilastest on mingil viisil töötanud üle poole ehk 52,7 protsenti,“ märkis ����Ӱ�� Ülikooli õppekavateooria dotsent Maria Erss.

Tööandjate hinnangutest nähtus siiski, et tööturul esimesi samme tegevate noorte ootused töökohtadele pole sageli realistilikud ning koolides ei räägita tööelust piisavalt. Koolid peaksid aitama õpilastel varakult välja selgitada, millised on nende karjäärivõimalused, huvid ja tuleviku ambitsioonid. Töömaailmaga tutvumine võiks alata ka märksa varem – juba nooremas kooliastmes.

Õpilased omakorda ei taju, et õpetajad tooksid tundides elulisi näiteid. „Töömaailm pole õpetajate jaoks mugav valdkond juba seetõttu, et vanemate ootused on selles osas sageli vastandlikud,“ selgitas ����Ӱ�� Ülikooli algõpetuse professor Inge Timoštšuk konverentsi avasõnades.

Koolil on ilmselgelt oluline roll pädevuste arendamisel, mis aitavad noorel toime tulla nii akadeemilises ja igapäevaelus kui ka töömaailmas. Ehkki mitmed koolid kirjeldavadki tööelu tutvustavaid praktikaid, näitavad uuringu andmed paraku, et tööelu lõimimine õppimisse on pigem juhuslik ning sõltub suuresti konkreetsete õpetajate arusaamadest ja suhtumisest ning kooli üldisest töökorraldusest.

Professor Timoštšuk rõhutas, et nii vabatahtliku kui ka palgatöö olemuse mõtestamisel vajavad nii lapsed kui õpetajad vanemate ja tööandjate tuge, sh konkreetseid näiteid headest praktikatest. „Tööandjatel on küll kõrged ootused noorte üldoskustele, kuid pigem madal valmisolek nende oskuste kujundamisesse panustada.“

Töömaailm kuulub laste ellu

Professor Timoštšuk rõhutas, et töö on laste elu loomulik osa – mänguks, õppimiseks ja tööks vajalike oskuste seas on mitmeid kattuvusi. „Ühisosaks on eesmärgipärasus, tähelepanu ja keskendumine, aga ka probleemide lahendamine, sotsiaalsuse ning koostöö ja suhtlemine. Olulisel kohal on empaatia ja rollimõistmine, aga ka eneseregulatsioon – püsivus, emotsioonidega toimetulek ning ajaplaneerimine ja sihikindlus.“

Eeltoodud tegevuste eristajaks on eesmärk. „Kui töö eesmärk on tulemuste või väärtuse loomine, siis õppimises on selleks teadmiste või oskuste omandamine, mängus aga reeglite piires millegi saavutamine või kogemine,“ sõnas professor. 

Noorte motivaatoriks tööle asumisel on sageli majanduslik iseseisvus. Teadlasi huvitas aga seegi, kuidas mõjutab töötamine noorte tegevusvõimekust ehk agentsust. „Agentsus on inimese võimekus juhtida enda elu, seada eesmärke, teha valikuid ja kaalutud otsuseid ning lahendada proleeme,“ loetles Erss. „See hõlmab ka võimet teha end kuuldavaks ja oma arvamust avaldada. Samuti julgust vastu seista tajutud ebaõiglusele.“

Tegemist ei ole kaasa sündinud võimega. „Agentsus areneb isiklike pingutuste ja sotsiaalse struktuuri võimaluste ja piirangute ühendamisel,“ selgitas Erss. Õpilase tegevusvõimekust toetab kõige rohkem õppija enda sihikindlus, aga ka õpetajate toetus ja töökogemus. Natuke ka sugu, vanus, erineva õppekeelega seotud koolikultuur ja õpilase sotsiaal-majanduslik taust.

Kuidas noori tööeluks ette valmistada?

Töömaailmaga puutuvad õpilased kokku erineval moel. Mõju avaldab näiteks vanemate töötamine ja pere ühised töised tegevused, aga ka kogukondlikud algatused. Veelgi isiklikuma kogemuse annab oma taskuraha teenimine.

����Ӱ�� Ülikooli kutsehariduse teenekas professor Krista Loogma on märkis, et tihtipeale saadaksegi esimene ja üsna vastutusrikas töökogemus kodust. „Eelkõige maapiirkonna noorte puhul tuli esile mitmekesine kodune töökogemus – metsatööd, remonditööd, põllutööd, erinevad tööd kodumajapidamises.“

Loogma tõi näite suurpere lapsest, kes rääkis enda koduste tegemiste kaudu saadud elutarkusest. „Ta tõi välja, kuidas lihtsad asjad kodus, nagu soe tuba, ei tule iseenesest. Tuba saab soojaks väga suure töö tulemusel: alates sellest, et metsast tuleb puid maha võtta.“

„Päris“ tööni jõutakse erineval moel – lähiringi inimeste või vabatahtliku töö kaudu, koolis rakendatud programmide abil, õpilasmaleva vm tasustatud tööampsude läbi. Esimesest töökogemusest võib kujuneda pidev lepinguline töö mõnes ettevõttes. Pidev töö kooli kõrvalt on keeruline. Enamjaolt ei koge töömaailma jõudnud noored, et neid piisavalt toetataks. „Sagedamini kogeti olukorda, kus nad „visati vette“ ja pidid iseseisvalt hakkama saama,“ märkis Loogma. 

Kaks eraldi maailma

Kõige suuremaks pudelikaelaks noorte töömaailma jõudmisel on aga koostöö puudumine koolide ja tööandjate vahel. „Vaatamata sellele, et on väga häid näiteid, kuidas tööl õpitu saab koolis rakendatud, jäävad need kaks maailma ikkagi pigem eraldatuiks,“ nentis Loogma. Professori sõnul on koolid kontakti otsimisel reeglina aktiivsem pool. „Kuigi teema puudutab tööandjaid väga tugevalt, ei ole nende poolt väga palju valmisolekut panustada.“

Koostöö tõhustamiseks on vajalik avatud dialoog ja ideede vahetamine, et töötada välja uusi koostöömudeleid ja -võimalusi. Oluline on korraldada ühiskohtumisi ning leida sobivaid viise, kuidas muuta koostöö regulaarseks ja järjepidevaks.

Foto: Konverentsi avasõnad ütles TLÜ haridusteaduste instituudi direktor Tiia Õun / autor: TLÜ

Loe ka samal teemal ilmunud Postimehe artiklit

Novaatoris ilmunud lugu: