Rektor Tiit Landi kõne 22. veebruari aktusel
Hea ülikoolipere
Ma kordaksin ennast, kui ütleksin, et on eriline aasta. Seetõttu ütlen ma: on väga eriline aasta.
Esmalt soovin head eesti keele aastat, seda nii eesti keelele endale kui ka meile, kes me seda kõneleme – paljud emakeelena, aga mitmed ka vägagi omaseks saanud võõrkeelena.
Ma kõnelen täna ja siin eesti keeles, just selles keeles, mille ma kodus omandasin ja mida koolis lihvisin. Ma kõnelen eesti keeles ülikooli aulas, mis peaks lisama usku ja kindlust, et samamoodi kõnelevad siin ka järgmised rektorid, et selles keeles õpivad uued ja uued tudengid, et eesti keel on igati väärikas ja väärtuslik ka doktoritööde kirjutamiseks ja nende edukaks kaitsmiseks.
See, et me armastame ja hindame eesti keelt, ühe väikese rahva keelt, mis ajaloo tõmbetuultes õnnekombel alles jäänud, ei tee meid väiksemaks. Vastupidi, see paneb meile kohustuse omandada ka suuri keeli, avardada nii oma silmaringi kui ka maailmapilti.
Me oleme olnud usinad omandajad. Nüüd on pigem tähis see, et me oma ei unustaks, vaid eesti keele hästi toimivana hoiaks. Ning kes peaks selle eest veel hoolt kandma, kui mitte ülikool? Me teemegi seda, siin on ametis hulk edukaid ja väärikaid keeleteadlasi. Otsustas ju valitsus määrata Wiedemanni keeleauhinna tänavu just ÌìÃÀÓ°ÊÓ Ãœlikooli professorile Krista Kergele. Meie teaduskeelekeskuse vanemteadur Peep Nemvalts on aga loonud vaatmiku, mis koondab eesti teadusterminite leviku olulisemaid sündmusi ja saavutusi viimase saja aasta jooksul.
Teaduses endas aga ei paku mitte kõik rõõmu ja rahulolu. On kurb, et ka tänasel pidulikul päeval pean kasutama sõna „raha“, aga just raha, mitte taseme ega tahtmise taha ei jää Eesti teaduse praegune, eriti aga tulevane edulugu.
Kinnitan, et me seisame teadlaste ja teadusraha eest Rektorite Nõukogus, aga ka mujal. Ning suur rõõm on tõdeda, et ka teadlased võitlevad üha julgemalt oma õiguste eest, eelkõige õiguse eest teha oma tööd hästi, viljakalt, eriliselt.
Ma loodan väga, et tänavune aasta saab olema teaduse rahastamise mõttes murranguline. Ei oleks ju midagi paremat, kui me aastale 2019 tagasi vaadates võiksime üheskoos nentida, et polnud mitte ainult eesti keele aasta, vaid ka teadusele pööratud tähelepanu aasta.
Kindlasti on praegune aga taas 100. sünnipäeva aasta. Kui eelmisel sai nii vanaks Eesti Vabariik, siis tänavu tähistab ÌìÃÀÓ°ÊÓ Ãœlikool järjepideva õpetajahariduse 100. aastapäeva ÌìÃÀÓ°ÊÓs. Palju õnne selle puhul kõikidele õpetajatele, aga ka kõikidele meile, kes me kanname targa eluviisi eestvedamise ideed.
Me peame õpetajahariduse erilist tähtpäeva vääriliselt. Alles mõni tund tagasi esitlesime Mare aatriumis sellele pühendatud ülikooli postmarki, ÌìÃÀÓ°ÊÓ Ãœlikooli nime saamise päeva ehk 18. märtsi suurel peoõhtul kantakse esimest korda ette Rasmus Puuri loodud ÌìÃÀÓ°ÊÓ Ãœlikooli kantaat.
18. märtsi pidulikul aktusel, mida on lubanud külastada ka president Kersti Kaljulaid, kuulutame välja ÌìÃÀÓ°ÊÓ Ãœlikooli sada sajandi vilistlast.
Sügisel koguneme me aga suurele õpetajahariduse konverentsile ning avame rändnäituse. Kõigist ees ootavast saab ülevaade leheküljelt /juubeliaasta Tulge palun ja rõõmustame koos!
Aga on veel üks tõsiasi, mis teeb aasta 2019 meie jaoks eriliseks. Vaid mõni päev tagasi võttis Riigikogu 52 poolthäälega vastu valitsuse algatatud ja kõrgharidusseadusega seotud ÌìÃÀÓ°ÊÓ Ãœlikooli seaduse. Sellega kehtestati ülikooli eesmärk, ülesanded, juhtimise ja rahastamise alused ning ülikooli vastutusala haridus-, humanitaaria-, loodus- ja sotsiaalteadustes, samuti kunstis, õpetajakoolituses ja kasvatusteadustes.
Seega: meil on väga eriline aasta. Ning me ise oleme väga erilised – igaüks omaenda sihi ja suunaga, aga koos tugevad ja teotahtelised, ühisesse tulevikku suunatud. Soovin teile edukat aastat, pühapäevaks aga head Eesti Vabariigi 101. aastapäeva.