Andres Jõesaar: Ülikoolis töötades on minus aja jooksul süvenenud huvi esitada miks-küsimust: miks asjad just nii on?
Iga teadlane on omamoodi rändaja ja tema tee teaduseni ei ole ette määratud. See kulgeb läbi mitmesuguste kogemuste, katsetuste ja avastuste. Ӱ Ülikooli fotonäitus “Rada, mida polnud kaardil. Teekond teadusesse” toob esile 14 teadlase teekonna teaduseni. Näitus on üleval Astra Teadusgaleriis. Fotod on teinud tunnustatud fotograaf Kaupo Kikkas. Jagame järjest näitusel olevate inimeste lugusid.
Andres Jõesaar, meediapoliitika dotsent, Ӱ Ülikooli Balti filmi, meedia ja kunstide instituut
Kui sageli arvatakse, et õppejõududel ja teadlastel on pikk siht alati silme ees, siis mina olen täielik vastand. Ma pole osanud kunagi mõelda pikalt ette, et tahan kuhugi jõuda. Olen teinud palju suunamuutusi, aga need pole olnud kannapöörded. Elu on kulgenud sujuvalt ja sakiliselt.
Esimese kõrghariduse omandasin TPI-s (praeguses TalTechis) peenmehaanika erialal. 1990ndate murrangulised sündmused viisid mind inseneri ametist kaugemale, asutama hoopis Reklaamitelevisiooni (millest mõni aasta hiljem kasvas välja TV3). Praegu neile aastatele tagasi vaadates tõden, et tegelikult me üldse ei teadnud, mida televisiooniäri endast kujutab. Töö käigus õppides saime lõpuks üsna hästi hakkama. Tasapisi sai minust meediajuht.
Sama sujuvalt on minust saanud õppejõud ja teadlane. Kui olin meediajuhtimise tööd juba pikalt teinud, ütles professor Marju Lauristin mulle ringhäälingunõukogus, et ma ei tea meedia ja kommunikatsiooni akadeemilisest poolest midagi – tule ja õpi teooriat ka. 2005. aastal kaitsesingi magistrikraadi. Kohe kaitsemisel mainis professor Peeter Vihalemm nagu muuseas, aga väga kindlalt ja loomulikult, et nüüd siis astud doktorantuuri. Ma poleks iialgi uskunud, et plaanin akadeemilist rada mööda edasi liikuda, aga nii see läks. 2011. aastal kaitsesin Tartu Ülikoolis doktorikraadi meedia- ja kommunikatsioonivaldkonnas.
Akadeemilises elus oli doktorikraadini jõudmine minu kõige suurem töövõit. Tänan siinkohal südamest oma juhendajat professor Marju Lauristini ja kõiki teisi toonaseid õppejõude!
See oli suur õnn, et läksin uuesti õppima, ja just seda, mida olin praktikas juba teinud. Tehtu mõtestamine akadeemiliste teadmiste abil andis palju sügavama arusaama elaviku toimimisest. Nüüdseks saan kinnitada, et otsus minna teist korda kõrgharidust omandama oli väga õige. Ma ei ütle, et esimene kõrgharidus oli viga – üldse mitte! Inseneriõpingute jooksul omandatud teadmised ja oskused on olnud mulle eluteel suureks abiks.
Meediaõpingutest sai alguse mu tee teadusesse ja Ӱ Ülikooli. Tulin Hagi Šeini kutsel jagama tudengitele meediaäri ja -juhtimise kogemust. Töö tudengitega meeldis mulle. Ju olid rahul ka Hagi ja tudengid, sest mind kutsuti tagasi. Nii see algas ja arenes, kuni Balti filmi, meedia, kunstide ja kommunikatsiooni instituudi (BFM) toonane direktor Katrin Saks kutsus mind ristmeedia bakalaureuse õppekava koostama ja käivitama.
Ülikooli täiskohaga tööle tulles polnud mul mingit ettekujutust, mis mind siin ees ootab. Võrreldes teiste töökohtadega on see täiesti teistsugune, väga eriline maailm. Energia, mis tuleb üliõpilastelt, on ülikoolis vägev – see hoiabki mind siin kinni. Tunnen, et samavõrra kui mina õpetan tudengeid, õpin mina ka neilt. Me õpime koos. Saan üliõpilastele rääkida enda kogemusest ja võib-olla olen neist mõne teadmise jagu ees, aga uute tehnoloogiate, sealhulgas tehisaru tulek on loonud õpetamises ja õppimises täiesti uue olukorra. Avastan seda maailma koos tudengitega – õpime uusi asju üheskoos.
Ülikoolis töötades on minus aja jooksul süvenenud huvi esitada miks-küsimust: miks asjad just nii on? Varem tegin paljusid asju – vahel õnnestunult, vahel mitte nii väga õnnestunult – ilma igasuguse akadeemilise teadmiseta. 1990ndatel, rääkimata 1980ndate lõpust, hakkasime lihtsalt otsast tegema. Tagasi vaadates arvan, et julgesime kõike teha tänu oma lihtsameelsusele. Tänaste teadmiste juures võin öelda, et nii ei saa või vähemalt ei tohiks teha. Seda tarkust meil toona ei olnud, nii et lihtsalt tegutsesime ja asjad saidki tehtud.
Teadlasena unistan sellise meediaruumi loomisest, kus toimuvad liigsete negatiivsete pingeteta argumenteeritud arutelud. Meedia peaks inimesi liitma, mitte lahutama. Teadlaste ülesanne on anda poliitikutele ja otsustajatele selged ja konkreetsed argumendid, miks midagi teha või tegemata jätta.
Teadlase rõõmud:
- Kõige suurem rõõm on, kui mu uurimistöö tulemused kellelegi päriselt korda lähevad ja neid rakendatakse. Selliseid ilusaid hetki on olnud mitu.
- Mulle meeldib Balti filmi, meedia ja kunstide instituudi loominguline õhkkond ning üliõpilaste energia. See annab indu juurde!
- Hindan kõrgelt häid kolleege.
- Väga värskendav on Ӱ Ülikooli rahvusvahelisus: nii välismaalt tulnud õppijad ja õppejõud kui ka rahvusvahelised projektid. Seejuures on eesti keel ja kultuur ülikoolis kõige kallim vara.
ää:
- Insener – 7 aastat
- Meediajuht – 24 aastat
- Teadlane – 14 aastat
Haridus:
2011 Tartu Ülikool, doktor meedia- ja kommunikatsioonivaldkonnas
2005 Tartu Ülikool, magister meedia- ja kommunikatsioonivaldkonnas
1982 Ӱ Polütehniline Instituut, magister peenmehhaanikas