Eneken Laanes: Olen väga õnnelik, et saan töötada teadlasena, kuigi algus oli väga raske
Iga teadlane on omamoodi rändaja ja tema tee teaduseni ei ole ette määratud. See kulgeb läbi mitmesuguste kogemuste, katsetuste ja avastuste. Ӱ Ülikooli fotonäitus “Rada, mida polnud kaardil. Teekond teadusesse” toob esile 14 teadlase teekonna teaduseni. Näitus on üleval Astra Teadusgaleriis. Fotod on teinud tunnustatud fotograaf Kaupo Kikkas. Jagame järjest näitusel olevate inimeste lugusid.
Eneken Laanes, filosoofiadoktor, võrdleva kirjandusteaduse professor , Ӱ Ülikooli humanitaarteaduste instituut
Seda, et teadlasetöö mulle sobib, teadsin varakult. See oli mu kirjandusõpetaja mõju, sest tänu temale käisin kooli ajal keele- ja kirjandusolümpiaadidel, mis eeldasid iseseisvat uurimistööd raamatukogus. Sügisel anti olümpiaaditeema kätte ja kevadel vaadati, kuhu olen jõudnud. Nii tutvusin Jaan Kaplinski, Oskar Lutsu ja Hando Runneli loomingu ning Johannes Aaviku keeleuuenduse iga viimase detailiga. Istusin suure naudinguga Tartus kirjandusmuuseumi arhiivis tolmulõhna sees, samal ajal kui sõbrad nautisid elu.
Hiljem, ka ülikoolis õppides ja töötades, ei ole ma ühtegi autorit nii peensusteni tundma õppinud. Eriti köitis mind Kaplinski luulemaailm ja ma ei tajunudki, et see kõik on olümpiaadi jaoks. Mul vedas, et Lähtele väiksesse maakooli sattus nii inspireeriv kirjandusõpetaja. Tegelikult oli mu lemmikaine neil pöördelistel aegadel, 1980ndate lõpus, hoopis ajalugu.
Minu elukutsevalikut mõjutas ka mu raamatuköitjast vanavanaisa. Tema tütar ehk minu vanaema ostis nõukogude ajal väga palju raamatuid. Lasteraamatuid muretses ta isegi kolm eksemplari, sest mul on kaks õde – vanaema tahtis, et igal lapselapsel oleks tulevikus oma raamatukogu.
Uuringud näitavad, et see, kui palju laps loeb, ei sõltu sellest, kui palju ta vanemad lugesid või talle ette lugesid, vaid sellest, kui palju oli ta kodus raamatuid.
Oma lõbuks loen raamatuid suvepuhkuse ajal. Kõige mõnusam on, kui saan hakata kohe hommikul lugema, nii et see ongi mu põhitegevus sel päeval. Lugedes olen jäänud ikka paberraamatu juurde. Mul on küll luger, aga eelistan hoida käes raamatut.
Kirjandusteadlastelt küsitakse tihti tema lemmikraamatu kohta, aga mulle meeldivad paljud raamatud erinevast vaatenurgast, nii et üht on raske välja tuua. Kaua aega oli mu lemmik J. M. Coetzee „Summertime“. Lugemiselamust mõjutab ka see, mis ajahetkel või kontekstis raamatut lugeda. Näiteks lugesin Kafka „Protsessi“ 1993. aastal kaugveoautoga Saksamaale õppima sõites, kui pidime Poola-Saksa piiril viis päeva piiriületust ootama. See taust sobis ja võimendas lugemiselamust.
Mulle meeldivad raamatud, mis on kerged ja õhulised nii keelelt kui sisult, nii et need ei jäta muljet, et on valminud vaevaga. Kerge ei tähenda pealiskaudsust. Nõtkelt saab väljendada ka väga sügavaid mõtteid.
Ise ma midagi ilukirjanduslikku paberile pannud ei ole. Minu kirjutamisvajadus saab rahuldatud teadustööga. Vahel, kui on piisavalt aega, teen seda tõelise loomiskirega. Erinevalt paljudest teistest meeldib mulle teoorialembene uurimus. Teadlasena on mu lemmikteemad seotud ajaloo ja mäluga, viimasel ajal ka emotsioonidega kirjanduses.
Mind huvitab ka autobiograafiline kirjandus – miks lugejad armastavad teiste elulugusid? Psühholoogid, kes uurivad inimeste suhet oma looga, väidavad, et iga inimene vajab lugu endast. Ja lugemine teiste elu kohta aitab meil enda lugu mõtestada. Samal põhjusel peetakse päevikut. Ka sotsiaalmeedia täidab osalt sedasama vajadust. Elulugu on tähtis osa inimese identiteedist. Sageli aitab oma mineviku sorteerimine leida teed tulevikku.
Olen väga õnnelik, et saan töötada teadlasena, kuigi algus oli väga raske. Taasiseseisvunud Eesti esimesel aastakümnel oli keeruline ühendada õppimist ja enese äraelatamist. Kui mu tütar sündis, olin alles kraadiõppur, aga töö oli mulle tähtis ja ma nii väga tahtsin seda teha. Tundsin siis tihti, et valisin töö oma tütre arvelt. Kui doktoritöö sai kaitstud ja poeg sündis, olin hoopis teistsugune ema – lapsed olid kõige tähtsamad. Doktorikraadiga on ka teadlasena palju rohkem võimalusi.
Teadlase rõõmud:
- Mulle meeldib uute asjade teada saamine.
- Kui kirjutan teadusartiklit ja mul on aega, tabab mind eufooriline loomisemõnu.
- Teadlaseelu on võimaldanud mul teha rahvusvahelist karjääri, olen elanud ja töötanud Ameerikas, Saksamaal ja Itaalias. See on rikastanud nii minu kui ka mu pere elu.
ää:
- Tõlkija, subtitreerija – 7 aastat
- Projektijuht – 1 aasta
- Teadussekretär – 6 aastat
- Teadlane – 20 aastat
Haridus:
2009 Tartu Ülikool, filosoofiadoktor maailmakirjanduses
2002 Tartu Ülikool, magister maailmakirjanduses
1998 Eesti Humanitaarinstituut, bakalaureusekraad kirjandusteoorias
1990 Lähte Keskkool