Janika Leoste: See oligi mul enne puudu – võimalus anda ühiskonnale midagi tagasi
Iga teadlane on omamoodi rändaja ja tema tee teaduseni ei ole ette määratud. See kulgeb läbi mitmesuguste kogemuste, katsetuste ja avastuste. Ӱ Ülikooli fotonäitus “Rada, mida polnud kaardil. Teekond teadusesse” toob esile 14 teadlase teekonna teaduseni. Näitus on üleval Astra Teadusgaleriis. Fotod on teinud tunnustatud fotograaf Kaupo Kikkas. Jagame järjest näitusel olevate inimeste lugusid.
Janika Leoste, haridusteaduste doktor, Õpperobootika vanemteadur, Ӱ Ülikooli haridusteaduste instituut
Hakkasin Jänku-Jussi multikaid tegema, kui mu lapsed olid väikesed. Toetasin laste robootikahuvi ja tahtsin nendega koos asju teha ning siis hakkas iseenesest kõik juhtuma. Põhjus, miks Jänku-Jussi sari otsa sai, on üsna lihtne – laste kasvades kadusid sarja tegelaste autentsed hääled ja igapäevaelu muutus multika sisust liiga erinevaks. Aga mul oli ka kannapöördesoov.
Olin pikalt teinud Jänku-Jussi multikaid, korraldanud robootikakoolitusi õpetajatele ja robootikavõistlusi lastele. Teadsin, et tahan järgmist sammu teha, aga ma ei teadnud, mis see on. Käisin terve aasta häkatonidel ja otsisin „oma asja“, aga ei leidnud. Tõsi, oleksin võinud teha pöörde ka mõnele teisele ettevõtlusrajale, aga Jänku-Juss juba oli mu teine etapp. Majandustarkvarafirmat juhtisin kümme aastat ja multikaetapp kestis samuti kümme aastat.
Sain aru, et pean uue käigu leidmiseks juurde õppima. Nii astusingi doktoriõppesse.
Uuesti üliõpilaserolli sisse elada oli raske. Mu eelmisest lõpetamisest oli möödas 17 aastat, olin 47. Pidin oma ettevõtja-identiteedi täiesti ümber mõtestama. Loobuda tuli ka harjumuspärasest mõtteviisist, et kõik peab olema kulutõhus. Uus oli minu jaoks veel see, et teaduses ei pea kõik alati välja tulema. Istusin pikkades akadeemilistes loengutes ja mul oli palju aega, et mõelda. Pidin leppima, et minu aeg ei maksa ülikoolis mitte midagi. Sain aru, et aja kulgu hinnatakse ülikoolis omandatud teadmiste kaudu. Mõtteviisi muutmine oli raske.
Doktoriõpingute ajal oli N + 1 korda, kui soovisin õpingud pooleli jätta. Tundsin, et see ei sobi mulle üldse. Tajusin enda nahal valusalt ettevõtjate ja teadlaste vahelist lõhet. Akadeemiline ringkond tajus mindki väga võõrana. Ma olingi teistsugune, siiani olen. Käitun, räägin ja mõtlen teistmoodi tänu enda varasemale taustale. See on aga minu pluss, sest nüüd ma mõistan mõlemaid. Teadlaste ja ettevõtjatega ühe laua taga istudes saan öelda, et tulistes aruteludes on mõlemal poolel õigus – lihtsalt vaatepunktid on erinevad. Koostöö jaoks peavad nii ettevõtjad kui ka teadlased sammu tagasi astuma ja keskenduma mitte erinevustele, vaid sarnasustele ja ühisele eesmärgile, et ühiskonda paremaks muuta.
See oligi mul enne puudu: võimalus anda ühiskonnale midagi tagasi. Minust on teadlasena maailmale kindlasti rohkem kasu kui järgmise uue firma juhina. Ainus, millega mul on oma kannapöörde juures mõnevõrra raske leppida, on see, et ma ei jõua kunagi järele neile, kes tulid teadusesse minust 20–30 aastat varem. Olen selle enda jaoks lahti mõtestanud nii: ehk on minu suurim panus teadusesse see, et juhin suurtes projektides neid tippteadlasi, kelleks ma ise kunagi ei saa. Projektijuhtimine sarnaneb ettevõtte juhtimisega ja seda kogemust mul jagub.
Täna olen teadlasena väga palju vähem egoistlik kui varem. Tunnen, et minust on kasu, kui saan teisi teadlasi aidata. Olen teaduses nagu Väike Peeter: annan alati kõigepealt enda toidust ampsu ja loodan, et mind kutsutakse ka kunagi sööma.
Teadlase rõõmud:
- Rõõmustan, kui mu õpilastel läheb hästi.
- Väga hea tunne on, kui toon ülikooli hea teadusrahastuse.
- Tunnen end eriliselt hästi, kui minu artiklit tsiteeritakse.
- Mulle meeldib, et saan teadlasena iga päev areneda. Teadlane ei ole kunagi lõplikult välja kujunenud.
ää:
- Majandustarkvarafirma juht – 15 aastat
- Jänku-Jussi arendaja – 10 aastat
- Teadlane – 7 aastat
Haridus:
2021 Ӱ Ülikool, haridusteaduste doktor
2000 Ӱ Tehnikaülikool, majandusteaduste magister, cum laude