����Ӱ��

„Esimestes tundides ütles kursuse juhendaja, et saate siit nii palju, kui ise võtta oskate,“ meenutab Hellerma. „Nii ongi olnud. Midagi kandikul kätte pole toodud, aga võtta on olnud vägagi palju.“

Oma kogemusest lähtudes soovitab Hellerma õppijatel kindlasti ülikooli peal ringi luusida, kuulata vahel ka loenguid või seminare, mis valitud peaerialast kaugemale jäävad. Elu on ju nii seosterikas ja ootamatu, et kõik õpitu ja kuuldu läheb varem või hiljem suure tõenäosusega käiku. „Mida enam suudad mõista ümbritsevaid inimesi, nende püüdlusi ja pingutusi, seda rikkamaks võib muutuda ka sinu enda töö,“ tõdeb ta.
Ja loomulikult isiklikud kontaktid, mida on Hellermal olnud üksjagu. Kaks näidet: kokkupuuted praeguseks meie seast lahkunud õpetajatega nagu Jüri Sillart filmieriala või Toomas Liiv kirjanduse õppejõuna. „Lugesime Jüri Sillarti tunnis rida-realt Oskar Lutsu jutustust “Soo”, et leida sellele pildilisi vasteid,“ meenutab omaaegne tudeng. „Tuglase novellid muutusid aga Toomas Liivi seminarides müstilisteks ja paljutõotavateks.“
Hellerma imestab selle üle, et „filosoofia peale ülikoolis tormi ei joosta“. „Võiks ju,“ kinnitab ta. „See on värav Euroopa kultuuripärandi juurde.“ Oma väidet selgitab Hellerma nii: Euroopa suurtes kultuurmaades – Inglismaa, Prantsusmaa, Saksamaa, Hispaania, Itaalia, Kreeka – on filosoofial pikad traditsioonid. Konservatiivse mõttelaadi juured, kaasaegse vabariigi pöörane idee, moraaliseadus inimese hinges, elu kogemine unenäona, humanistlik eetika või imestus universumi üle – kõike seda ümbritseb elav ajalooline kontekst, milles orienteerumine annab avarust ja õhku.
„Filosoofia annab eelise ka tänapäeva ühiskonnas, kus korraga kõlab palju hääli, esineb kõrvuti väga erinevaid teooriaid ja ideoloogiaid, mis kõik püüavad inimestele nahavahele pugeda,“ väidab Hellerma. „Selles rägastikus orienteerumiseks ja iseenda alleshoidmiseks on terake filosoofilist mõistust küll hea abijõud.“

Sellele, kas ta kunagi võiks õpetajaametit pidama hakata – tänavu tähistatakse ju järjepideva õpetajahariduse sajandat aastapäeva ����Ӱ��s – pole Joonas Hellerma mõelnud. Jah, õpingute ajal oli tal võimalus seminarides õpetajatööd proovida ning see oli hea kogemus. „Aga see on siiski eraldi anne ja kutsumus,“ tunnistab ta. „Õpetaja peab ka oma eriala sügavuti tundma. Mul ei ole tingimata nii head haaret, et õpetajana igas olukorras kõige usaldusväärsem oleksin.“

Eesti Vabariigi aastapäeva aktusel 22. veebruaril astus Hellerma oma mõtetega kuulajate ette ����Ӱ�� Ülikooli aulas. Osa neist mõtetest kõlab siin: „Vabariigi aastapäev on minu jaoks seotud hapra kevadmeeleolu ja Aleksander Kunileiu viisiga laulule “Mu isamaa on minu arm”l. Aga patriotism? Sõnasõnalt peaks see viitama isa(de) austamisele. Meie maa ajalugu ja meie vabaduse lugu on aga erilised – käibemõisted ei anna seda tingimata edasi. Kunileiu kurblik, peaaegu leinalik viis ei seostu mulle millegi võitlusliku ja vägevaga. Tekib hoopiski väga isiklik ja privaatne tunne. Midagi olulist ja suurt nagu saadaks meid, aga see on samal ajal ka kadunud, kusagil lõputult eemal. Kunileiu kohandatud soome rahvaviis toob selle kurbliku ja õndsa tundmuse väga lähedale. Kõigele vaatamata on meile antud võimalus armastada – Eesti Vabariigi aastapäeval võib selle eest tänulik olla.“