ÌìÃÀÓ°ÊÓ

Kuidas sattusid ülikooli tööle ning mis on sind siin hoidnud?

Ãœsna juhuslikult! Minu koolidirektor oli Mart Laanpere, kes otsis Haridustehnoloogia keskusesse juhiabi just sel ajal, kui olin pärast keskkooli asunud õppima juhiabiks. Ta helistas mulle – ja nii ma tulin. Olin väga noor, ei teadnud midagi ülikooli tööst, aga tahe oli olemas. Mäletan, et tulin oma värskete teadmistega, kuidas dokumendihaldust üles ehitada jne, aga selles väikeses keskuses polnud nende teadmistega midagi peale hakata ja elu tõi lauale uued mõisted nagu raamakava, üldkulud, lähetuskorraldus jne. Samas andis see mulle tohutu põhja järgmisteks tööülesanneteks. 

Viimase 20 aasta jooksul olen saanud siin teha nii mitmeid erinevaid töid – juhiabist teaduskoordinaatoriks, õppejuhiks, teaduriks, vanemteaduriks, suunajuhiks, keskuse juhiks ja nüüd professoriks. Seetõttu polegi ma tajunud, et olen olnud nii kaua ühes kohas – pigem on see olnud pidev areng ja edasi liikumine. Ma olen elav näide sellest, kuidas ka organisatsiooni sees on võimalik kasvada, arendada eri kompetentse ja kogeda vabadust oma rollides. 

Mind on hoidnud siin nii suurepärane seltskond kui ka tõeline kiindumus oma töösse. Ma pole nende aastate jooksul kordagi tundnud, et ma ei taha tööle minna. Muidugi olen saanud aru, et mõned ülesanded pole minu jaoks – näiteks õppejuhi töö polnud minu jaoks ja õnneks sain sellest ka üsna kiiresti aru, sest igasugused statuudid ja EAP-d pole minu tugevus. Siiani peab mind keegi aitama ÕISiga toimetamisel. Inimeste juhtimine ja inspireerimine – see on midagi, milles tunnen end kindlamalt. 

Lemmikmälestus seoses tööga ja kolleegidega?

Kui 20 aastat täis sai, lubasin endale väikese nostalgiahetke ja mõistsin, kui palju mälestusi mul on. Kuna minu üksus ja kollektiiv on olnud pidevas muutumises, on raske kindlat ühte välja tuua. Ja ülikool ise on olnud kasvamises. 

Olen tundnud suurt rahulolu, kui tunnustus on tulnud õigel ajal – näiteks kui saime CEITERi projektitööde eest EV Teaduspreemia või kui korraldasime HTK25 üritust ja kogesin seda, mida oleme loonud, läbi teiste silmade. Väga erilised on olnud ka isiklikud võidud – näiteks siis, kui taotlus, mille olen kirjutanud kogu südamega, on edukas. Tean, et see on minu tugevus, ja olen seda pädevust teadlikult arendanud, tunnen end selles mugavalt – see on midagi, milles olen enesekindel ja tunne hea, kui saan positiivse otsuse. Või kui olen end ületanud, teinud midagi, mida ma muidu ei teeks ja mis pole minu tugevus - näiteks pidanud kõne ülikooli pere ees - siis olen ka enda üle uhke ja kannan seda hetke kaasas. 

Aga siis on need hetked, kus olen näinud, et olen kedagi inspireerinud, loonud võimalusi või mõjutanud – andnud põhjuse, miks ülikooli tulla, siin olla ja töötada. Need on mälestused, mis jäävad kõige sügavamale, sest läbi nende mälestuse ma loon tähenduse oma tööle. 

Millistest kogemustest oled kõige enam õppinud?

Olen õppinud, et minu jaoks on väga keeruline töötada inimestega, kes ei ole lahendustele suunatud. Liiga kerged „ei-d“ ei innusta mind ja muudavad mind pahuraks. Hindan paindlikkust, avatud suhtumist ja lahendustele orienteeritust – nii endas kui ka oma kolleegides. Akadeemilises maailmas on võimalik leida tasakaal paindlikkuse ning regulatsioonide ja kokkulepete vahel – kui selle üle avatud dialoogi pidada, aga see eeldab tahet. Ja kui tahet pole, siis ma muutun rahutuks. 
Mulle ei sobi jäik juhtimisstiil – usun rohkem jagatud eestvedamisse ja ootan sama ka teistelt. Ma ei usu, et üks inimene saab kõike ise vedada, aga kui ühiselt tegutseda ja vastutust jagada, saab palju rohkem saavutada. 

Olen õppinud ka seda, et akadeemiline maailm on üsna konkurentsihimuline. On olnud hetki, kus on olnud keeruline end kehtestada ja hiljem olen neid olukordi pikalt peas läbi mänginud, mõeldes, kas oleksin pidanud midagi teisiti tegema. Samas saan aru, et nii see maailm käib, ja see teeb natuke kurvaks. Ãœlikool võiks ideaalis olla koht, kus kasvatakse üheskoos, mitte ainult võisteldakse ametikohtade või grantide pärast. Kuid olen aja jooksul õppinud ka seda, kuidas oma häält kindlamini kuuldavaks teha. Aga see tuleb raskelt, kipun lihtsalt vait jääma ja ära kõndima. 

Mis on su suurim unistus?

Mu unistused pole väga konkreetsed. Ma muidugi unistan ja palju, aga pigem harjutan endas kohalolekut, vähem virisemist ja pisiasjade märkamist. Teadvustan, et mul on kaks imelist teismelist, armas kodu keset metsa, suurepärane töö, head sõbrad ja võimalus reisida – kõlab kui klišee, aga tegelikult elan juba oma unistuste elu.

Eesti Raamat 500 raames – millist eestikeelset raamatut soovitaksid kolleegidele ja miks?

Viimasel ajal on mind väga liigutanud Valérie Perrini raamatud. Need on suurepäraselt tõlgitud ja räägivad elu kurbadest asjadest nii helgelt ja inimlikult, et jäävad pikaks ajaks meelde. Ootan alati tema uute raamatute ilmumist ja kui üks neist lõpuks minuni jõuab, siis see hetk on minu oma. Tema kirjutatud lood on täis soojust ja inimlikkust, mis panevad elu teistmoodi vaatama, tema raamatud puudutavad mind ja jäävad kandma ka pärast viimase lehekülje keeramist (ma tegelikult viitan viimaste lehekülgedega, et see hetk veel ei saaks läbi).