Kais Allkivi: Läksin doktorantuuri, et areneda
Iga teadlane on omamoodi rändaja ja tema tee teaduseni ei ole ette määratud. See kulgeb läbi mitmesuguste kogemuste, katsetuste ja avastuste. Ӱ Ülikooli fotonäitus “Rada, mida polnud kaardil. Teekond teadusesse” toob esile 14 teadlase teekonna teaduseni. Näitus on üleval Astra Teadusgaleriis. Fotod on teinud tunnustatud fotograaf Kaupo Kikkas. Jagame järjest näitusel olevate inimeste lugusid.
Kais Allkivi, nooremteadur, Ӱ Ülikooli digitehnoloogiate instituut
10. ja 11. klassis olid mul koolis meediaõpetuse tunnid. Sealt sain esimesed meediateadmised ja mõned praktilised kirjutamiskogemused. Selle najal kandideerisin suvevaheajal enne 12. klassi Õhtulehte praktikale. Olin õnnelik, et mind valiti – mul oli suur tuhin peal. Peale kolme suvepraktika kuud sain pakkumise, et võiksin jääda osakoormusega tööle, kui vähegi jaksan. Nii alustasingi sügisel 12. klassi ja ka 0,7 koormusega ajakirjanikutööd. Kooliskäimist see ei seganud, sest kajastasin kultuuri- ja meelelahutusosakonnas tihti üritusi, mis olid õhtul või nädalavahetusel.
Vahetundides käisin kooli raamatukogus kirjutamas ja vaatamas, kas keegi on vastanud mu e-kirjale või olen saanud uue huvitava tööülesande. Mul oli palju energiat ja entusiasmi ning ma polnud enda klassis ainus, kes vahetundides tööga tegeles. Kevadel, kui keskkool läbi sai, olin küll üsna väsinud.
Ülikoolis referent-toimetajaks õppides läks elu samamoodi edasi. Kordamööda õppisin, kirjutasin ja toimetasin leheartikleid. Hakkasin tegema ka teadustööd. Olin aastaid kits kahe heinakuhja vahel. Kui bakalaureuseõpe oli lihtne, siis magistrantuuris käia ja tööd samal ajal teha oli raske. Juhendaja kaasas mind magistrandina juba varakult ka projektide taotlemisse ja akadeemilisse asjaajamisse. See kõik meeldis mulle. Keeleteaduse magistrandina avaldasin ka kaks teadusartiklit. Juba magistriõppe lõpus mõtlesin, et tahaksin edasi doktoriõppesse minna, kuid viivitasin otsusega.
Ma ei raatsinud meediatööd kõrvale jätta. Mul oli ajakirjanikuna hea kontaktibaas, töö oli vaheldusrikas ja huvitav, sai palju suhelda. Olin vahepeal toimetajaks saanud – mul olid oma rubriigid ja vastutusala, olin Õhtulehe nädalalõpulehes mõndagi enda näo järgi kujundanud. Väga kahju oli sellest kõigest loobuda. Kaalukeeleks sai mõttekoht, et kuna olin varakult tööelu alustanud, olin meediavaldkonnas juba päris palju saavutanud. Minu võimalik arenemiskoht ajakirjanduses oli juhiamet, aga teadsin, et naudin pigem sisulist tööd kui koosolekuid ja teiste juhendamist.
Läksin doktorantuuri, et areneda. Kohe ma töölt ära tulla ei julgenud – esimene aasta jäin poole kohaga enda rubriike toimetama, aga igal nädalal tundsin, et mul jääb paar päeva puudu. Esimese doktorantuuriaasta lõpuks kuus aastat tagasi sain aru, et teadus on mulle täiskohaga töö.
Õhtulehest äratulek oli emotsionaalne. Siiani igatsen üht-teist meediatööst – muhedat kollektiivi ja vilgast kultuurielu. Teadlasetöö nõuab suurt iseseisvust ja on alguses üsna üksildane. Õnneks on mu töörühma ja instituudi kolleegid väga vahvad.
Teadlase- ja ajakirjanikutöös on ühtviisi vaja end uue infoga kurssi viia ja väga palju kirjutada, aga seda tuleb teha teistmoodi. Ajakirjanikuna otsisin rikast, värvikat ja vaheldusrikast keelt. Teadlasena tuli harjuda sellega, et sünonüümid tekitavad kahtlust, kas tegu on ikka sama asjaga.
Varasem töökogemus meedias on andnud mulle kaasa palju head. Teadlase jaoks on väga oluline rääkida ja kirjutada keerulistest asjadest nii, et ka teised temast aru saavad. Seega sain teaduskommunikatsiooniks hea stardi – ma ei karda enda teadusteemadest lihtsalt rääkida. Ajakirjanikutöö on andnud ka julguse avalikel üritustel teiste teadlastega kontakte luua.
Humanitaarina astusin doktorantuuri digitehnoloogiate instituuti, kus töötas ka mu doktoritöö juhendaja. See samm tundus küll hirmuäratav – mina, keeleinimene, ja nüüd arvutimaailmas, olgugi et mu uurimisobjekt oli endiselt eesti keel. Mulle meeldis statistika ja olin kasutanud arvutiprogramme, et keelt analüüsida, aga ma ei kujutanud ette, et hakkan ise programme looma.
Samas ütleb mu hea kolleeg, et teise valdkonna inimene võib tarkvara luues teinekord saavutada kõige parema tulemuse, sest see vastab siis täpsemini kasutaja vajadustele.
Teadlasena unistan ja loodan, et minu osalusel loodud programmid teevad keeleõppimise tõhusamaks ja õpetajatöö lihtsamaks. Uurin võimalusi, kuidas arvuti abil teise keele ja emakeeleõppijate tekste hinnata. Selline tööriist toetab keeleõppe käigus tagasiside saamist ja andmist, kuid võib aidata ka eksamitöid kontrollida – olgu siis lisahindajana või ühe inimeksperdi asemel. Praegused tulemused näitavad, et arvuti ja inimese arvamused ühtivad isegi paremini kui kahe hindaja hinnangud omavahel.
Automaathindaja on vaid üks osa valmivast ELLE (Estonian Language Learning Environment) keskkonnast, mis pakub keeleõppijatele, -õpetajatele ja -uurijatele abivahendeid. Keskkonnas on juba olemas näiteks korrektor, rakendused sõnade ja grammatika analüüsimiseks, kuid omajagu tööd on veel teha. Keeleõppevahendite loomisega tegeleb keeletehnoloogia rühmas kaheksa uurijat. Teeme koostööd kolleegidega Ӱ ÜǴDZ ja väljastpoolt.
Teadlase rõõmud:
- Olen väga õnnelik, kui saan enda teadusartiklitele või ettekannetele sellist tagasisidet, mis näitab, et minu ja töörühma tööl on praktiline väärtus.
- Tunnen suurt rõõmu, kui midagi saab valmis. Teaduses peab tulemi nimel tihti kaua pingutama.
- Mind rõõmustab, kui suudan sütitada tudengeid tulema kaasa meie projektiga.
ää:
- Ajakirjanik – 11 aastat
- Teadlane – 6 aastat
Haridus:
2018 Ӱ Ülikooli digitehnoloogiate instituut, doktorant
2016 Ӱ Ülikool, humanitaarteaduste magister (lingvistika), cum laude
2012 Ӱ Ülikool, humanitaarteaduste bakalaureus (referent-toimetaja), cum laude
2009 Ӱ 21. Kool