����Ӱ��

Katrin Tiidenberg, sotsioloogiadoktor, osaluskultuuri professor, ����Ӱ�� Ülikooli Balti filmi, meedia ja kunstide instituut

Alustasin tööelu väga noorena, otse koolipingist, ����Ӱ�� Lauluväljak SA-s. Kui küsiti, kas ma oskan, siis nooruse hulljulgusega vastasin enamasti „jah“. Paljud ettevõtmised olid mulle uju-või-upu-olukorrad. Ja siis ma ujusin! See kõik oli väga loominguline.

Pärast seda läksin SL Õhtulehte turundusjuhiks. See oli suur ideoloogiline muutus – rahvuskultuurikesksest töökohast tabloidlehte. Kuna meie osakonna eesmärk oli suurendada müüki, mõtlesime pidevalt välja uusi asju, mida lisana ajalehe vahele panna, et müüginumbrid tõuseks: TARO-kaartide tarkused, nõiad, horoskoobid ja kohvipaksuennustused müüsid väga hästi. 

Tagantjärele vaadates on see huvitav kokkusattumus, sest ühes oma teadusprojektis uurin usalduse tekkimist tervise- ja heaoluteemalises kommunikatsioonis ning ka seda, mis puudutab ebateadust. Mu varasem töö meediavaldkonnas aitab mul meediauurijana mõista, miks tehakse toimetuses lugude osas teatavaid valikuid. Tean, mida tähendab surve teenida tulu.

Peale paari aastat meedias töötamist tekkis mul vajadus minna tagasi tööle, kus see, mida ma müüa aitan, on minu jaoks midagi suuremat või aatelisemat. Läksin kolmandasse sektorisse, Briti Nõukogusse Põhja- ja Kesk-Euroopa regiooni turundus- ja kommunikatsioonijuhiks. See oli tol ajal mu unistuste amet: loominguline töö, mis sisaldas samas strateegilist planeerimist, välislähetusi ja rahvusvahelist suhtlust, õhtusööke ja vastuvõtte. See oli meeletult põnev kogemus – väga loominguline ja minu jaoks täiesti uutmoodi kommunikatsioonitöö rahvusvaheliste võrgustikega. Ma ei väsinud sellest kuidagi ära. 

Kui jäin lapseootele, oli selge, et see elumuutus toob kaasa ka tööalase pöörde. Tagasi endisele tööle minek ei olnud võimalik, sest see ei sobinud mulle väikese lapse emana. Kodus enda uude rolli kasvamise raskuste sees mõtlesin, mida ma üldse elus teha tahan. Olin sattunud teelahkmele. Ühe eneseabiprojektina kirjutasin romaani. 
Teiseks tuli taas meelde varem kõrvale lükatud mõte doktorantuurist. Tundus, et aeg on küps. Tahtsin tegeleda millegagi, mis mind tõeliselt huvitab. Nii lugesin palju ja mõtlesin enne doktoritöö kavandamist väga sügavalt järele. Tahtsin uurida inimeseks olemise kogemust ja seda, kuidas internet seda võimaldab, vormib või takistab. Nii sai minust sotsiaalmeedia uurija.

Tõsi, doktorantuuri astumisel oli mul eeskuju ees: mu mõlemad vanemad on doktorikraadiga, ka vanaema ja õde – selles mõttes tundus see turvaline tee. Olen ülikoolitöö sees üles kasvanud. Kohati olid mõned teadustöö aspektid mulle seega ka algajana intuitiivselt mõistetavad.

Sellegipoolest tundsin end oma doktoritööga alustades kohati üksildasena. Kui käisin sotsioloogia või sotsiaalteaduste konverentsidel, siis tajusin, et internetiuuringuid ja sotsiaalmeediat ei võeta tõsiselt. Arvati, et minu teema on mõttetu ja triviaalne, et seal ei ole midagi uurida – või kui, siis ehk popkultuuri väljendusi selles. Õnneks juhendaja toetas mind. Liitusin Maailma Internetiuurijate Assotsiatsiooniga ning leidsin sealtkaudu endale teise juhendaja, kes on selles uurimisvaldkonnas üks maailma tippteadlasi. 

Kuna sotsiaalmeediauuringute teema mind ennast väga kõnetas ja mul oli tekkinud piisavalt tagalat, siis selgitasin internetikaugematele sotsiaalteadlastest kolleegidele aina uuesti ja uuesti uurimisteema sisu ja selle olulisust. Sel ajal pakkusid mulle teatavat rõõmu üllatunud näod saalis, kui ma ettekannet tegin.
 
Tundsin ka suurt vastutust, et ma ei käkiks ära üldist suhtumist sotsiaalmeedia uuringutesse. Praegu ei tekita teadustööd nendel teemadel enam furoori. Keegi ei tule vaidlema, et veebipõhisel visuaalkultuuril – selfidel, meemidel, TikToki videotel – ei ole olulist rolli majanduses, kultuuris, poliitikas, üksikisiku ja ühiskonna heaolus. 

Teadlase rõõmud:

• Mulle meeldib, kui saan enda loengutele, teadustööle või esinemistele tagasisidet, et olen mõjutanud kellegi väärtushinnanguid või mõttemaailma. 
• See on väga põnev, kui saan rääkida enda eriala inimestega, eriti doktorantidega; eriliselt mõnus ja inspireeriv on kuulata noori tarku teadlasi arutlemas. 
• Eriti rõõmus olen siis, kui olen avanud juhendaja või teadlasena kellelegi võimaluse midagi uurida.

��������ää��:

• Turundusjuht – 10 aastat
• Teadlane – 15 aastat

Haridus:
2015 ����Ӱ�� Ülikool, sotsioloogia doktor
2005 Tartu Ülikool, meedia ja kommunikatsiooni magister
2003 Tartu Ülikool, bakalaureusekraad sotsioloogias