Marge Kõrvits- 35 aastat ÌìÃÀÓ°ÊÓ Ãœlikoolis
Sul täitus 35 aastat ÌìÃÀÓ°ÊÓ Ãœlikoolis töötamist. Kuidas ülikooli tööle sattusid?
Minu side ülikooliga ei alanud tööle vormistamise hetkest 13. septembril 1989, vaid aastaid varem. Keskooliõpilasena käisin igal nädalavahetusel Peda pidudel, mis olid üle linna väga kuulsad. Need toimusid sellises väärikas paigas nagu Terra maja aulas — kes oskaks seda nüüd ette kujutada. Kui 1982. aastal tuli otsustada, kuhu edasi õppima minna, siis ainus eriala, mis mind inspireeris, oli kultuurharidustöö-tantsujuhtimine. Kui lähiõpe toimus Lai 13 õppehoones, siis Narva mnt ülikoolilinnakusse oli meil asja meditsiinialasteks loenguteks. Neljanda kursuse tudengina suunati mind praktikale Rahvaloomingu ja Kultuuritöö Teadusliku Metoodikakeskuse (rahvasuus kutsuti seda rahvaloomingukeskuseks, mis asus Estonia majas) teadusosakonda. Sinna jäin ma nooremteadurina tööle paariks aastaks. Aga siis ajad hakkasid kiiresti muutuma, rahvaloomingukeskus reorganiseeriti ja minu ametikoht kadus. Õnneks olin ma sel hetkel emaks saanud ja tööelust eemal. Samas oleks mu tööstaaž katkenud, kui ma poleks saanud kohe teise tööandja juurde nimekirja. Nagu võib arvata, siis ühelgi ajal ükski asutus ei taha võtta oma töötajaks emapuhkusel olijat. Minu ülikooli õpingute mentor Hilja Sagris võttis ohjad enda kätte ja läksime Pedagoogilisse Instituudi kaadriosakonda /se ajal oli selline nimetus), et mind töötajana hingekirja saada. Vaba oli ainult inseneri koht ja selleks mind ka vormistati. Täna on naljakas mõeldagi, et selline ametikoht on ülikoolis olnud. Kui emapuhkuse aeg täis sai ja tuli tööle asuda, siis ainuke vaba ja sobiv oli kaugõppeosakonna sekretäri ametikoht. Kaugõpe kui alternatiiv päevaõppele on mind alati vaimustanud ja usku kaugõppe võimalikkusesse pole ma kunagi kaotanud. Eks põhjus on ka selles, et minu ema Ester Kõrvits lõpetas ÌìÃÀÓ°ÊÓ Pedagoogilise Instituudi 1977. aastal kaugõppes klassiõpetajana. Lisaks oli mul perspektiiv hakata tegelema eksternõppega, millega alustati selsamal 1991. aastal. Samal aastal võeti vastu ka esimene lend magistrante ja mina olin üks neist. Hilja Sagrise soov oli küll mind välja õpetada õppejõuks kultuurhariduse erialale, mina aga keskendusin pigem valdkonnale, mida 1990-ndate teisel poolel nimetasime kaugkoolituseks. Selle tegevuse käigus puutusin kokku avatud õppe ideedega, mida alates 1997. aastast loodud ametikohal avatud ülikooli programmijuhina rakendama hakkasin.
Millised on olnud selle aja jooksul ÌìÃÀÓ°ÊÓ Ãœlikooli suurimad muudatused Sinu jaoks?
Muutusi on olnud palju ja suuri. Ega muidu poleks olnud põnev nii pikaks ajaks sama tööandja juurde tööle jääda. Ülikool kui institutsioon paelub mind alati. Olen kokku lugenud, et praegu töötan kaheksanda rektori ja kümnenda prorektori alluvuses.
Muutused on olnud tohutud, alates näiteks töövahenditest. Esimene töövahend oli mul kirjutusmasin, millel tippides dokumente kopeerpaberi või vaha abil paljundati. Kui viga tuli sisse, pidi uuesti alustama. Tippimise pidin selgeks saama töö käigus, sest tantsuõpetajana ma seda polnud õppinud. Samas kasulik oli see oskus igati, sest arvuti klaviatuur on üles ehitatud ju sama loogikaga. Arvutiga olin kokku puutunud rahvaloomingu keskuse ajal tehnikaülikooli korraldatud täienduskoolitusel. Alguses oli ülikoolis arvuteid nii vähe, et osakonnale ühe arvuti tagamiseks pidi kaugõppeosakonna liitma õppeosakonnaga. Nii ma sattusingi tööle õppeosakonda, aga tegelesin edasi kaugõppe üliõpilaste ja ka vabakuulajatega. Siis käis kogu kirjavahetus paberkirjadel ja sellest ajas hoidsin alles ilusamaid kirjamarke. Endale tegin ülikooli e-posti aadressi 1994. aastal ja siis tundus see pigem sotsiaalse suhtluse kui töövahendina.
Õppeosakonnas olin osaline õppekavade reformimisel. Eesti taasiseseisvumisega tuli lahti saada üleliidulistest õppekavadest ja muuta need Euroopale kohaseks. Eeskujuks olid Soome ülikoolide õppekavad. Sellega seoses tuli käibele võtta ainepunkti mõiste, et arvestatud saaks ka üliõpilase isesivale õppimisele kuluv aeg. Õppejõud pidid hakkama vormistama õppeainekaarte. Nii mõnigi pidas seda akadeemilise vabaduse piiramiseks, aga kuidas teisiti oleks saanud dokumenteerida õppelepet, et üliõpilane teaks, mida ta õppima asub ja mida ta mis mahus tegema peab. Just oldi selgeks saanud, et ainepunkt on 40 tundi ehk sama pikk nagu töönadal. Siis aga võeti vastu Bologna deklaratsioon ja õppeaasta pikkuseks sai 60 EAP, kuna osades Euroopa ülikoolides on trimestrid ja 40 ei jagu kolmega. Selles ajast saadik on ainepunkti maht ümardatult ja kokkuleppeliselt Eestis 26 tundi.
Kui 1997. aastal hakkasin pakkuma avatud õppe võimalust, siis ülikool veel raamatupidamissüsteemi kaudu arveid ei väljastanud. Praegu on naljakas mõelda, et pidin arve ise Word dokumendina koostama ja õppijale postiga saatma. Õ±è±è±ð¾±²Ô´Ú´Çsüsteemi siis veel ei olnud. Et mul endal oleks ülevaade kõikidest õppekavadest ja õppeainetest, siis võtsin vastu väljakutse hakata toimetama raamatuna välja antud õppeteatmikku. Seda tegin ma kuni aastani 2003, mil õppekavad ja ainekaardid tehti kättesaadavaks õppeinfosüsteemi vahendusel. Avatud õppe õppijatega toimetamisele tuli ÕISi tugi alles 2011. aastast. Seni käis kogu töö käsitsi, ainsaks abivahendiks Ecxel tabel.
Mis on aastate jooksul olnud Sinu karjääri teel suurimad väljakutsed?
Kui 1997. aastal avatud ülikooli programmijuhina alustasin, siis mingi osa töökohustustest hõlmas ka ülikooli pakutava täiendusõppe kohta käiva teabe koondamine. Tol ajal selle töö tegemiseks andmebaasi tuge ei olnud. Seepärast oligi tagumine aeg hakata arendama täiendusõppe infosüsteemi TÕIS. See oli tegevus, mille käigus tuli ära kirjeldada senine täiendusõppe korraldamise protsess, et selle toetamise tarvis TÕIS välja arendada. TÕIS sai kasutusele 2013. aastal, aga võttis aastaid aega, et kõigile asjaosalistele selgeks teha TÕISi kasulikkus. Nüüd on möödunud tosin aastat ja aeg on küps välja arendada uuel tasemel täiendusõppe infosüsteem. Mul on au osaleda taas selles väljakutses.
Õ±è±ð³Ù²¹Âá²¹°ì´Ç´Ç±ô¾±³Ù³Ü²õe teemadega olen kokku puutunud karjääri algusest saadik. Võttis mõnda aega ühiskonnas arusaamiseni jõudmine, et on olemas karjääripöörajad, kes kõrghariduse on omandanud mingis muus valdkonnas, aga soovivad töötada õpetajana ja vajavad selleks õpetaja kutseõpinguid. Seepärast olin rõõmus, kui alguse sai ülikooli koostöö programmiga Noored Kooli. See koostöö on kestnud paarkümmend aastat. Võtmetegelased selles programmis on aastate jooksul vahetunud, aga ülikoolipoolset tuge noored Kooli programmile pakun koostöö algusest tänaseni.
Tosin aastat tagasi olid päevakorral ideed, et ülikooli pakutav täienduskoolitus võiks olla mahukam ja kasutama ära rohkem ülikooli võimalusi, lisaks tasemeõppe ainete pakkumisele täienduskoolitusena võiks neist moodustada õppekavu, mis sisaldaks ka täiendusõppe komponenti. Kuna Eestis mikrokraadidest veel laialt ei räägitud, siis programm sai nimeks Aasta ülikoolis. Selle programmi õppekavad koosnesid siiski vaid tasemeõppeainetest, aga tollel ajal välja pakutud ideed täiendusõppe komponendi lisamisest on teoks saanud nüüd juba mõni aasta käigus olnud mikrokraadiprogrammides.
Aga suurimad õnnestumised?
Olen olnud osaline mitmete algatuste ja nähtuse alguse juures, millest hiljem on saanud valdkonnad, mida veavad spetsiaaselt selleks kutsutud ja seatud inimesed. Näiteks 1999. aastal korraldasin Balti riikide ülikoolide õppejõududele suvekooli, koolitajaks kutsusin Janet Jenkinsi Ühendkuningriigist. Euroopa projektides olen osalenud kogu oma karjääri jooksul nii projektipartnerina kui ka projektijuhina. Kui 1990-ndatel olid need osalemised ettevalmistuseks Euroopa Liiduga liitumiseks, siis alates 1. maist 2004 sai osaleda juba täieõigusliku liikmena. Seega eurodes arveldamine oli mulle tuttav juba mitu aastat enne, kui 1. jaanuaril 2011 Eestis euro käibele tuli. Nimelt olin Eesti koordinaator 2006-2011 EL tarbijahariduse projektis Dolceta, mille raames puutusin esmakordselt kokku näiteks sellise märksõnaga nagu finantskirjaoskus. Selle projekti raames sai alguse tihedam koostöö Euroopa ülikoolide elukestva õppe koostöövõrgustikuga EUCEN. See koostöö kestab tänaseni. EUCENit võib pidada ka sellise nähtuse nagu varasema õpi- ja töökogemuse arvestamise ehk VÕTA maaletoojana Eestisse. Läks aastaid, kui VÕTA põhimõtted selgeks said vaieldud ja arutletud. Tegelikkuses sai VÕTA põhimõtteid rakendama hakata aga alles siis, kui õppeainetele sai sõnastatud õpiväljundid ja täiendusõppe õppekavad loodud väljundipõhisena.
Õnnestumiseks loen ka panustamist Sajandi Saja Vilistlase väljavalimisse ja –kuulutamisse 2019. aastal.
Kas Sul on ka mõni hobi või tegevus, mis keha ja vaimu virgutab?
Olen kümme aastat joogatanud, aga see harrastus katkes paraku koroonakriisiga. Kuna diplomi järgi olen tantsuõpetaja, siis pole üllatav, et tantsimine on mu kirg olnud noorest east peale. Tantsuõpetajana ma küll enam ammu ei tegutse, aga tantsida meeldib praegugi. Spordile omane kehaline pingutus pole mulle kunagi istunud, aga tantsides ma seda peaaegu ei märkagi. Kümme aastat tantsisin salsat ja bachatat, aga mingil hetkel ei pakkunud need tantsud enam piisavalt väljakutset. Seepärast osalen nüüd kolmandat hooaega oma grupiõe (kes lõpetas näitejuhina) Claudia Ševtšenko flamencotantsu stuudios. Flamenco tantsimine on tõepoolest selline harrastus, mis pakub pingutust vaimule, võimaldab väljendada emotsioone ja tööelus tekkinud pinged välja trampida esteetilisel viisil.