ÌìÃÀÓ°ÊÓ

Mis teeb ühest pildireast ekraanil dokumentaalfilmi? See ei olegi nii lihtne küsimus, kui esialgu tundub. Dokumentaalfilmiks kiputakse nimetama igasugust liikuvat pilti, millel on näha reaalset maailma ja päriselt eksisteerivaid tegelasi, nendib ÌìÃÀÓ°ÊÓ Ã¼likooli Balti filmi, meedia, kunstide ja kommunikatsiooni instituudi dokumentaalfilmi dotsent Riho Västrik.

Arusaamine sellest, mis on dokumentaalfilm, on aastate jooksul muutunud, sedamööda kuidas on arenenud filmikunst ja maailm meie ümber. Pidevalt on arutletud, mida ja kuidas filmides näidata. Vaieldud on selle üle, kes on vaataja suhtes ausam ja missugune peaks olema autori positsioon, kuni selleni et kas autor üldse peab seisukohta võtma.

Esimese dokumentaalfilmi definitsiooni sõnastas John Grierson 1926. aastal – dokumentaalfilm on tegelikkuse loominguline interpretatsioon. Pole kahtlust, et selles sõnastuses hinnatakse autori õigust tegelasi ja sündmusi interpreteerida. Läbi kümnendite on tehtud küll lavastatud dokumentaalfilme, küll sündmusi üksnes jälgivaid filme, oma meetodi eest on peetud kirglikke sõnasõdu.

Tänaseks oleme tegijate ringis peaaegu jõudnud üksmeelele, et kõik meetodid, mis alates vendadest Lumiere’idest on leiutatud, on kasutatavad. Peaasi et lugu jutustatakse huvitavalt ja see paneb vaataja kaasa elama. Dokumentaalfilmi režissöör jutustab kinematograafiliste vahenditega oma loo, mille olemuse ta on endale põhjalikult selgeks teinud.

Pole olemas igavaid lugusid. n vaid igavad loo jutustajad ja režissöörid, kes ei tunne piisavalt filmikeele võimalusi. Hea dokumentaalfilmi sisu ei saa tavaliselt lühidalt ja kõikehõlmavalt sõnades kokku võtta. Võib küll öelda, et see on elust või armastusest või vihkamisest, aga kuidas täpselt, seda peab vaataja ise tunnetama ja läbi elama. Kui kõik vaatajale ära seletada, on tulemuseks telesaade.