ÌìÃÀÓ°ÊÓ

Viimastel aastatel on esimese maailmasõjaga tegelevatel ajaloolastel palju tööd, sest kirjastused üle maailma püüavad üksteise võidu avaldada uurimusi, mis seletaksid esimese maailmasõja lugu, räägib ÌìÃÀÓ°ÊÓ Ãœlikooli ühiskonnateaduste instituudi õigusajaloo dotsent Peeter Järvelaid.

Aastal 2018 peaks rahvusvahelisele raamatuturule tulema raamatud, mis annavad ülevaateid esimese maailmasõja järel tekkinud (muutunud) riikidest. Eesti kuulub nende riikide hulka, kus suure rõõmuga tähistatakse omariikluse sajandat sünnipäeva. Kuid ei saa öelda, et Euroopas kõik riigid on aastal 1918 juhtunu suhtes vaid positiivsel noodil.

Suur segadus valitseb Venemaal, sest 1917. aastasse langes nii palju murrangulisi ja vastuolulisi sündmusi Vene impeeriumi ajaloos, et veel sajand hiljem ei suudeta seal riigi ideoloogia kujundajate poolt neid vasturääkivaid sündmusi viia kuidagi ühe mütsi alla. Veidi keeruline on olukord Saksamaalgi, sest nende riikluse ajaloos on aeg peale esimest maailmasõda - Weimari Vabariigi periood 1919-1933 - samuti väga vastuoluline. Pole kahtlust, et see periood kujundas just tänase Saksamaa näo, kuid Saksa ühiskonna jaoks on nende suurte muutuste hind veel liialt suurte valusate mälestustega seotud, mida ei taheta mingi suurte pidustustega tähistada.

Üldse on need riigid Euroopas, mis jäid suurte lagunevate impeeriumide südamesse enam tagasihoitud vabariikide sajanda sünnipäeva tähistamisega. Eesti Vabariigi sajanda sünnipäeva meenutamine andis meilegi võimaluse esitada enda jaoks küsimus - kuidas sünnib riik? Ja siin annab ajaloolastele juhise kätte meie enda eestikeelne sõna - riik sünnib, viidates analoogiale inimesega, keda ema kannab oma üsas ja siis tuleb inimlaps ilmale. Nii nagu lapsega, nii riigigagi - hakkame me ilmaletulnu ajaloost rääkima alles siis, kui sünnitus on olnud edukas ja me oleme saanud uue terve ilmakodaniku.

Eesti Vabariigil on olnud õnne, sest me oleme suutnud omariikluse luua (ja seda kaitsta), aga selle ka peale pooltsada aastat uuesti vabariigina taastada. Enne kui me asume 24. veebruaril 2018 tähistama ametlikult meie omariikluse sajandat sünnipäeva, on meil põhjust enda jaoks ära märkida ka - nii 12. aprill 1917 (ukj.) - kui sündis Eestimaa rahvuspiiridega kubermang veel Venemaa koosseisus, mis andis tulevasele riigile tuumikterritooriumi ja kindlasti peame meenutama 28. novembrit 1917, kui Ajutine Maanõukogu kuulutas end kõrgeimaks võimuks Eestimaa kubermangus ja siis ongi juba 23. veebruar 1918, kui Pärnus loeti ette Manifest kõigile Eestimaa rahvastele, mis deklareeris uue - rippumatu (sõltumatu) parlamentaarse Eesti Vabariigi sündi Euroopas.

Seoses meie naabrite Läti Vabariigi sajanda sünnipäevaga (18.11.1918) meenub meilegi, et oli olemas baltisakslaste peades mingil hetkel päris kindel idee hoopis Balti Hertsogiriigist, aga viimasel riigiambitsioonil polnud antud kunagi teostuda, kuigi seda mõtet on hoidnud teatud ringkonnad pikalt üleval. Eestiga astuvad ühel meelel sajandi tähistamisse meie lähimad naabrid: Soome (6.12.1917), Leedu (16.02.1918), Poola (11.11.1918), aga need sündmused puudutavad tegelikult suurt osa tänase Euroopa Liidu liikmesriike, seega on tegemist tegelikult Euroopa Liidu suurte tähtpäevadega, mida kuidagi ühiselt tähistada pole seni veel plaanitud.

Aga tegelikult võiks, sest just saja aasta tagused sündmused mõjutavad tänase Euroopa Liitu koondunud rahvaste elu täna päris oluliselt.