����Ӱ��

Vaatamata müüdile, et pühendumuslik armastus kasvab esialgsest kirest välja iseeneseslikult, nõuab mina-keskse armastuse ületamine püsivust ja teadmisi, leiab ����Ӱ�� ülikooli humanitaarteaduste instituudi direktor Tõnu Viik.

Armastuse fenomeniga on filosoofias tegeletud juba selle sünnist saadik. Sõna filosoofia (φιλοσοφία) tähendab vanakreeka keeles armastust tarkuse vastu. Filosoofilised armastuse käsitlused lähevad tagasi Platon dialoogi "Pidusöök" ("Sümpoosion") ja Aristotelese teose "Nikomachose eetika" VIII raamatu juurde. Vanakreeka keeles sai armastuse eri vormide tähistamiseks kasutada ka erinevaid sõnu.

Eros

Eros (ἔρως) tähistas seda kirge või iha, mille armastuse objekt inimeses esile kutsub. Seda tunnet on tänapäeval kutsutud "liblikateks kõhus". See on meeldiv kehaline elevus, mille tekitab kellegi läheduses, kes inimest erootiliselt köidab. Eros on erakordselt võimas emotsioon, õigupoolest emotsioonide ja tunnete plahvatus, mille käigus inimene tajub meeleolu tõusu, erutust, eufooriat ja energia juurdevoolu.

Kõige intensiivsemalt ja pikaajalisemalt tajub inimene seda tunnet siis, kui temas tekib meeltülendav äratundmine, et just see inimene on see õige, ning tema silme ees hakkab terendama erakordselt kaunis tulevik õnnelikust kooselust. Selle õnn näib olevat rajatud sellele, et armastatu on armunule erakordselt hästi sobiv kaaslane, kes kehastab kõiki võimalikke ja võimatuid positiivseid omadusi.

Ta on ideaalne seksuaalpartner, truu sõber, armunu hingesügavuste kõige parem mõistja, mentor ja tema hingestaja suurteks tegudeks, tema enesekindluse allikas, jne. Ta on olemas siis, kui teda vajatakse, aga samas ei piira ta armunu enda vabadusi. Ta tahab sedasama, mida armunu, ja mõistab teda sõnatult. Ta annab armunu elule mõtte, mida ta iseseisvalt üles leida, ega võibolla ka teostada, ei suudakski.

Kuna sellised tunded põhinevad ihal ja kirgedel, siis võime selle armastuse tüübi nimetada kirglikuks või ihaldavaks armastuseks. Tänapäeval nimetatakse seda ka romantiliseks või erootiliseks armastuseks. Sellel emotsioonil on kaks märkimisväärset omadust. Esiteks, kogu sündmus näib armunu jaoks aset leidvat ilma väiksemagi jõupingutuseta, armastus lihtsalt "juhtub" või kui siia lisada fatalistlikke jooni, siis "on määratud juhtuma". Armunu tunded näivad talle loomuliku ja kontrollimatu reaktsioonina armastatu lähedusele ja armastuse sündmuse erakordsusele.

Kehakeemia

Tänapäeva uurijad teavad, et armunu on üle ujutatud dopamiini ja teiste hormoonidega, mis tekitavad eufooria, erutuse, meeleolu tõusu ja energia. On arvatud, et need keemilised protsessid on evolutsiooni käigus välja arenenud selleks, et atraktiivse partneri ilmemisel inimest seksuaalselt vahekorraks mobiliseerida ja ette valmistada. Igal juhul on armumise näiline passiivsus tagatud armunu kehalise keemia erakordse aktiivsusega.

Teiseks on uurijad märganud, et armastatule omistatud omadused pole mitte ainult ebarealistlikud ja reaalsele inimesele üle jõu käivad, vaid sageli ka päris ekslikud. Mitmed uurimused on näidanud, et armastajad ei tunne tegelikult teineteist kaugeltki nii hästi, kui neile tundub, et nad teineteist tunnevad. Selle põhjuseks on arvatavasti asjaolu, et armastatu on armunule (vähemalt alguses) justkui ekraaniks, millele projitseerib ta enam-vähem kõik, mida ta vähegi oskab tahta ja unistada.

Igal juhul on see, mille peale armunu nii väga erutub ja mis vallandab keemilised protsessid tema kehas – tema enda fantaasia kujutelm, aga mitte see reaalne inimene, kellesse ta armus. Reaalne inimene oma mõningate tegelike omadustega on ainult päästikuks armufantaasiate käivitamisel.

Filia

Teine armastuse liik, millest antiiksed autorid räägivad, on filia (φιλία) – kiindumus ja pühendumus sellele, keda armastatakse. Siin võetakse teist inimest niisugusena nagu ta tegelikult on, mitte ei taandata teda kaunitele, kuid siiski ainult kujutuslikele, ideaalidele. Armastatu ei ole enam ekraan armunu fantaasiatele, vaid eesmärk iseeneses. Aristoteles räägib pühendumuslikust armastusest sõpruse kontekstis.

Vanakreeka verb philein (φιλεῖν) tähendab õigupoolest nii armastama kui ka sõber olemist. Kõige küpsem ja püsivam sõpruse liik on Aristotelese väitel selline, kus sõpra armastatakse tema enda pärast, mitte naudingu ega kasu saamise eesmärgil. Selline armastus ei ole tegelikult emotsioon, vaid iseloomu seadumus (ἕξις), st isiksuse püsiv kalduvus või harjumus käituda ühte või teist moodi.

Kui inimesel on hea iseloom, siis on tema iseloomust lähtuvaks loomuomaseks kalduvuseks rõõmustada ja hoolitseda teise omaväärse inimese heaolu eest. Just sellise hoiaku püsivus võimaldab sõprust, mis on pikaajaline ja tänu sellele väärtuslik. Kuna aga sellise iseloomuga inimesi on vähe, märgib Aristoteles, siis esineb niisugust sõprust harva.

Eesmärk iseeneses

On kooselusid, mis kestavad pool sajandit ja mis põhinevad tahtmisele just selle konkreetse inimesega – niisugusega nagu ta on – ühist elu ehitada. Niisugused kooselud on tõepoolest harvad, sest eeldavad kahelt inimeselt vastava seadumuse püsimist läbi pikkade aastate. Loomulikult tuleb igas suhtes ette kriise ja lahkhelisid. Kui aga mõlemad partnerid hoiavad alal tahtmist teist inimest eesmärgi ja mitte vahendina, käsitleda, võib armastus püsima jääda.

Pikaajaline armastus süveneb koos ühiste kogemuste kasvamisega. Mõnede paaride jaoks on nende kooselu justkui üks pikk süvenemine teineteise mõistmisesse.

Vastavalt romantismi ajastul tekkinud armastuse müüdile peaks filia iseeneseslikult ja loomulikult eros'est välja kasvama. Enamasti see aga nii ei ole ning suhted katkevad või sisenevad kriisi Nagu ennist nägime, on erootiline armastus on mina-keskne ja tugineb mina-kesksetele fantaasiatele, aga filia puhul tuleb ületada oma ego. Sellest oluliselt lihtsam on armuda järgmisesse inimesse ja nautida kujutelmi ideaalse kooselu õnnestumisest.

Pühendumusliku armastuse puhul läheb meile teise inimese heaolu vähemalt samavõrra korda kui meie enda oma. Oma last armastades tundub see meile mõistetav, aga elukaaslase puhul mitte. Mõnikord me lihtsalt ei tea, et siin ei saa enam tugineda tunnetele ja keha keemiale, vaid tahtmise püsivusele, teadmistele ja ühistele kogemustele. Ja loomulikult ka sellele teisele inimesele, kes on hoopis teistsugune olend, kui meie fantaasia meid ideaalselt rahuldavast elukaaslasest.