Tiit Land: „Õpetajaharidus ei lõpe ülikooli lõpetamisega"
Riigikogus sel neljapäeval, 17. jaanuaril peetud kõnes märkis TLÜ
rektor Tiit Land, et ülikool näeb õpetajaharidust järjepidevana ja see
ei lõpe kindlasti ülikooli lõpetamisega. Õpetajal peab olema
tagatud võimalus end mitmekülgselt täiendada kogu elu ning tema mainet
ja positsiooni tuleb toetada, sealhulgas jätkuva
palgatõusuga.Järgneb rektori ettekanne...................Lugupeetud
istungi juhataja, head rahvaesindajad! ÌìÃÀÓ°ÊÓ Ãœlikooli arengukava üks
peamisi sihte on tugevdada õpetajate ettevalmistust. Selleks rakendame me
õpetajakoolituses lisaks kasvatusteaduslikule kompetentsile ka ülikooli
potentsiaali psühholoogias, informaatikas, sotsiaal-, ja terviseteadustes.
ÌìÃÀÓ°ÊÓ Ãœlikoolil on õpetajakoolituses väga pikad traditsioonid. See
aga ei tähenda, et meie õpetajakoolitus oleks traditsiooniline või
arhailine ning ei lähtuks kaasaegsetest õppimisteadustest. Ka
kolhoosikord lagunes teatavasti juba üle 20 aasta tagasi ja on saanud
ajalooks. Meie traditsiooniks on omada õpetajakoolituse valdkonnas parimat
kompetentsi, olla nii tudengite koolitamises kui ka teaduses eesliinil.Me
lähtume õpetajakoolituse arendamisel tänapäevastest õppimisteaduste
(learning sciences) põhimõtetest. Need on interdistsiplinaarsed ja
märksa laiemad, kui me traditsioonilise pedagoogika all oleme harjunud
mõtlema.Selleks, et ülikoolis oleks võimalik julgemalt ja kiiremini
järgi proovida uusi, innovatsiivseid ja võib-olla natuke teistsuguseid
ideid, moodustasime me selle aasta algusest uue akadeemilise üksuse -
haridusinnovatsiooni keskuse. Sellele keskusele seatud eesmärke võib
iseloomustada märksõnadega koostöö, interdistsiplinaarsus, uudsus.
Koostöö üksuste ja inimeste vahel. Interdistsiplinaarsus õppe- ja
teadustegevuses. Ning uudsus kõiges – alates tehnoloogiate kasutamisest
ning lõpetades katsetavate õppekavamudelitega.
Haridusinnovatsioonikeskusest räägin lähemalt natuke hiljem.Mis toimub
täna ÌìÃÀÓ°ÊÓ Ãœlikooli õpetajakoolituses?Ãœlikool valmistab ette
õpetajaid kõikidele tasemetele - alushariduse õpetaja, klassiõpetaja,
aineõpetaja põhikoolis ja gümnaasiumis, kutseõpetaja ja
täiskasvanukoolitaja. Ülikoolis on kolmekümneaastane traditsioon ka
koolijuhtide koolitamisel. Me pakume koolijuhtidele võimalust läbida
kvalifikatsioonitõstmise kursuseid. Koolijuhtidele ja haridusametnikele,
kel enam soovi õppida, saavad seda teha Hariduse juhtimise
magistriõppekaval. Õpetajaharidus toimub ÌìÃÀÓ°ÊÓ Ãœlikoolis läbi kolme
tasandi – esmaõpe bakalaureuse ja magistritasemel, kutseaasta
tugiprogramm algajatele õpetajatele ning järgnev täiendõpe kogu
õpetaja karjääri vältel. Esmaõppe lõpetajad alustavad ka kutseaastat
koolis – aastat, mis on eriliselt toetatud nii ülikooli kui ka kooli
poolt. Väärib märkimist, et ÌìÃÀÓ°ÊÓ Ãœlikooli poolt väljaarendatud
kutseaasta süsteem on leidnud palju tähelepanu ja kiidusõnu ka mujalt
maailmast, sh isegi meie põhjanaabritelt, soomlastelt. Viimastel aegadel
on saanud populaarseks erinevad rahvusvahelised haridusalased
võrdlusuuringud. Nende põhjal on teadlased välja toonud kolm
haridussüsteemide edukriteeriumit:1) õpetaja, st õigete inimeste
leidmine õpetajaametisse ja tingimuste loomine nende kujunemiseks headeks
õpetajateks-juhendajateks; 2) tugispetsialistide süsteemi loomine
(eripedagoog, psühholoog jne), stsuutlikkus tagada iga õpilase õpetamine
parimal võimalikul viisil;3) kooli juhtimine professionaalsel
tasemel.Seega kolm faktorit - õpetaja, tugisüsteemid ja koolijuht,
keskendun neist kahele - õpetaja ja koolijuht.Õpetajast rääkides
alustame õpetajakoolitusse sisseastujatest. Kui 90ndatel oli mure, et
õpetajakoolituse läbinud ei lähe õpetajana tööle, siis tänasel
päeval on mure, et aineõpetaja koolitusse ei ole sisseastujaid.
Olukorras, kus õpetajakoolitus ei ole Eestis noorte hulgas populaarne, on
põhiküsimuseks, kuidas leida uusi võimalusi õpetajate järelkasvu
koolitamiseks. Kõrgharidusreformi kontekstis tekib noortele veelgi enam
tasuta õppimise võimalusi. Selle tõttu võib õpetajakoolitusse
sisseastujate arv veelgi väheneda, kuna ka seni ei ole olnud
õpetajakoolituse õppekavadel tasuta õppekohtadele konkurssi.Õpetajate
palgatõus on üks eeldus, et meil oleks õpetajakoolitusse astuvaid noori,
kuid õpetaja väga pingeline töö hirmutab ka juba õpetajaks õppijaid
koolist eemale. Sel aastal tõstis valitsus õpetajate miinimumpalka, kuid
usun, et see on esimene samm õpetajatöö väärtustamisel ja see saab
riigikogu ja valitsuse heaks tavaks – ka järgnevatel aastatel tõsta
haridustöötajate palkasid.Loomulikult otsib ka ÌìÃÀÓ°ÊÓ Ãœlikool
erinevaid võimalusi, et muuta õpetajaks õppimine atraktiivsemaks. Me
otsime teid, et õpetajakoolitusse astuksid näiteks majandushariduse,
tehnoloogia, sotsioloogia, meedia jne bakalaureuseõppe läbinud andekad
noored. Näiteks loome hetkel uut õppekavamudelit, kus on rõhuasetus
haridustehnoloogial. Selles mudelis on tudengid ise loojad – koostöös
informaatika ning Balti-Filmi ja Meediakooli tudengitega õpivad nad
õpetajaks uue meedia sisu loomise käigus. Õpetajaamet on üks neid, kus
elukogemus ja sotsiaalne küpsus tulevad kindlasti kasuks. Uuringud
näitavad, et kuni 30-aastased õpetajad tajuvad õpilasi pahatahtlike ja
kiuslikena, ei tajuta õpilaste käitumise tegelikke motiive. Ka noorte
õpetajate töölt lahkumise probleemid on suurel määral seotud suure
emotsionaalse pingega, sh raskustega klassis töörahu hoida ning vanemate
kolleegide ja lastevanematega kontakti saada. Eestis on hakanud tekkima
trend, et inimene töötab ühes eluvaldkonnas 10-15 aastat, kuid siis
soovitakse elus veel midagi teha, valitakse teine valdkond ja õpitakse uus
amet. See võiks olla õpetaja amet. Me oleme selleks arendamas vastavaid
ettevalmistusprogramme, kus õpe on praktikaga tihedalt seotud ja
võimaldab õpinguid kujundada rohkem individuaalsetest vajadustest
lähtuvalt. St, et õpitakse vaid seda, mis vajaka on, mitte kohustuslikku
menüüd läbides. Põhirõhk on siin õppimisel läbi praktika.
Järgnevalt muudatustest õpetajate ettevalmistusprotsessis.Selles, et
õpetaja roll on muutunud, ei kahtle meist keegi. Me tahame, et õpetaja
kujundaks õpilaste üldpädevusi, sotsiaalseid oskusi, valmistaks neid
eluks ette. See tähendab, et ka õpetajate ettevalmistuse sisu ja protsess
on muutunud ja on pidevas muutumises. Õpetajate ettevalmistuses on oluline
muudatus, kus sarnaselt üldharidusele pöörame põhitähelepanu
protsessile ja õppija vajadustele, mitte ei püüa kõikehõlmavalt
õpetada „ära“ kõike, mida arvame tulevasel õpetajal töös vaja
minevat. Tegelikult on palju olulisem muuta juba väljakujunenud arusaamu
õpetajatööst, sest tulevane õpetaja, erinevalt paljudest teistest
elukutsetest, on vähemalt 12 aastat vaadelnud oma õpetajate tööd ja
seega saanud ettekujutuse õpetamisest. Neid arusaamu muuta on väga raske.
Lisaks tekib õpetajahariduses pidevalt ka vajadus lisada õppekavasse uusi
teemasid seoses teadusavastustega, muutustega ühiskonnas, digimaailma ja
tehnoloogiate arengutega. Samas on meil raske murda traditsioonilist
õpetajakoolituse mudelit, kus erialastele teadmistele järgnevad
pedagoogilised õpingud ja siis praktika. ´Eelpoolsest lähtuvalt on
õpetajate ettevalmistuses esmatähtis protsessi kvaliteet.
Õ±è±ð³Ù²¹Âá²¹°ì´Ç´Ç±ô¾±³Ù³Ü²õe põhimärksõnad on kogemine ja katsetamine,
analüüsimine ja seostamine, uurimine ja arendamine. Selliselt tekib
soov tulevasel õpetajal ise uurida ja katsetada erinevaid meetodeid
õpilaste õpimotivatsiooni hoidmisel ning arendada oma õpetamisoskusi.
Peame valmistama ette õpetajaid, kes tulevikus ei oota valmis retsepte,
vaid on valmis ise uusi õppematerjale looma ja kooliarenduses osalema.
Sellel aastal lõime me ÌìÃÀÓ°ÊÓ Ãœlikooli haridusinnovatsiooni keskuse,
mis on just uute ideede genereerimise ja katsetamise koht. Kasutame selleks
ka Euroopa sotsiaalfondi vahendeid, et varustada keskus kõige
kaasaegsemate tehnoloogiliste vahenditega, kaasame välisspetsialiste,
koondame noort järelkasvu, kes julgevad mõelda piirideta ja katsetada
„hulle ideid“, heas mõttes. Haridusinnovatsioonikeskus loob tingimused
erinevate akadeemiliste üksuste koostööks, mis on üks igipõline
probleem õpetajakoolitust pakkuvates ülikoolides.Õ±è±ð³Ù²¹Âá²¹°ì´Ç´Ç±ô¾±³Ù³Ü²õe üheks
võtmeküsimuseks on praktika.Kui n-ö teoorias kuuldut ei ole võimalik
praktikas rakendada või kogeda, siis need teadmised tulevikus ka
praktikasse ei rakendu. Mitmed üldhariduskoolid on mõistnud, et nende
panus on hädavajalik ja nad kohandavad oma õppetegevust vastavalt
üliõpilaste praktikatele. Kuid tihe praktika ja teooria sidumine eeldab
veelgi laiemat vastutuse jagamist. Tegevõpetajatest saavad
õpetajakoolituse õppejõud, sest just nemad peavad tudengitele esmaste
oskuste omandamisel juhendajaks olema. See ei tähenda tingimata
ülikoolide harjutuskoole, mis olid meil näiteks kasutusel 70ndatel, vaid
iseseisvaid ja parima juhtimispraktikaga koole, kus on loodud tingimused ka
üliõpilaste ja õppejõudude koostööks. Näiteks on mitmes riigis
rakendatud mudelit, kus ülikoolide õppejõud käivad abis koolides, kus
õpib just suurem kontsentratsioon õpiraskustega õpilasi. Testitakse uusi
õpetamisvõtteid ja luuakse uusi õppematerjale. Tihe koolide ja
ülikoolide koostöö eeldab laiemat vastutuse jagamist ja ka täiendavaid
ressursse. Partnerkoolides peaks õpetajad kogema parimat
juhtimispraktikat, kus on loodud tingimused ka üliõpilaste ja
õppejõudude koostööks. Praktikasüsteemide arendamisel on meie
ülikoolil tihe koostöö ka Tartu Ülikooliga.Kui ülikooli lõpetab
hästi ette valmistatud tulevane õpetaja, siis saab määravaks keskkond,
kus ta tööle asub, ehk kool. Koolikeskkond sõltub omakorda juhist.
Järgnevalt peatun koolijuhi rollil õpetajahariduses. Ülikooli poolt
vaadatuna on igati tervitatavad muudatused, mida PGSi raames kavandatakse.
St, et koolidel on suurem vastutus ja autonoomia õpetajate
motivatsioonisüsteemide loomisel ja tunnustamisel, nende arengu
toetamisel. Kui aga anname koolijuhile suurema vastutuse, peame tagama ka
nende pädevuse. Koolijuhtide kvalifikatsiooninõuded peavad olema
kõrgemad, lühiajalisest täienduskoolitusest ei piisa. Miks mitte kaaluda
juhtimiskompetentsi omandamist magistritasemel, kuhu võiks astuda varem
mõnes teises valdkonnas kõrghariduse saanud ja ka juhtimisalase
töökogemusega inimesed?Koolijuhi vastutus on ka tegevõpetajate täiend-
ja ümberõppe vajaduste määratlemine. Alates sellest aastast pakuvad
ülikoolid õpetajatele kas riigi või Euroopa Liidu vahendite toel tasuta
täiendusõpet. Siin on oluline, et koolid oleks ülikoolidele teadlikud
partnerid täienduskoolituse kavandamisel. ÌìÃÀÓ°ÊÓ Ãœlikool on kavandanud
kursuseid nii riikliku õppekava rakendamiseks, tööks erivajadustega
õppijatega kui ka kooliarenduse toetamiseks. Kindlasti tekib
koolitusvajadusi koolivõrgu ümberkujundamisega seoses, näiteks
põhikooli õpetajatel võib tekkida vajadus ümberõppeks ja
gümnaasiumiõpetajatele vajadus valikkursuste õpetamiseks.Kokkuvõtvalt-
ÌìÃÀÓ°ÊÓ Ãœlikool näeb õpetajaharidust järjepidevana ja see ei lõpe
kindlasti ülikooli lõpetamisega.Mida me ootame riigikogult ja
valitsuselt?1. PGSi, kutsekooliseaduse jt regulatsioonide muutmisel ei tohi
lubada õpetaja professiooni devalveerumist. Õpetaja peab olema
pedagoogilise kõrgharidusega spetsialist, kes mõistab õppija arengu ja
õppimise olemust, omab uurimistöö kompetentsi ja on valmis oma töösse
suhtuma uurivalt, õpetamismeetodeid ja vahendeid arendavalt. Lühiajalise
pedagoogilise täienduskoolituse läbinud õpetajad võiksid õpetada mõnd
valikainet gümnaasiumis.2. Koolijuhi kvalifikatsiooninõuete tõstmine,
pikemaajaline koolitus ja näiteks atesteerimine.3. Õ±è±ð³Ù²¹Âá²¹°ì´Ç´Ç±ô¾±³Ù³Ü²õe
seadmine üheks prioriteediks ülikoolide rahastamisel, näiteks
lisarahastada õpetajakoolitust kui riiklikult olulist valdkonda,
võimaldada stipendiume õpetajakoolituse üliõpilastele, samuti
võimaldada tegevõpetajatele välisstažeerimist. 4. Partnerkoolidele
vastava staatuse reguleerimine ja lisarahastuse tagamine, kuna
üliõpilaste kaasamine õppeprotsessi nõuab lisavahendeid ja on koolidele
täiendav rahaline kulutus. Samuti on kõrgendatud nõuded praktikat
juhendavatele tegevõpetajatele, millest tuleb ootus ka kõrgemale
töötasule. Ka koolijuhtimine peaks partnerkoolis olema kõrgel tasemel,
kuna üliõpilase praktika edukust mõjutab kogu organisatsiooni kultuur.5.
Õpetaja positsiooni ja maine tõusu toetamine, sh jätkuv
palgatõus.Mida teeme meie, ÌìÃÀÓ°ÊÓ Ãœlikool?1. Me loome
erinevaid paindlikke võimalusi omandada õpetajaharidus, s-h iga
õpetajakoolituse lõpetaja saab ühe kõrvalaine õpetamise oskuse.2.
Loome atraktiivsemaid õppekavasid, et uusi sihtrühmi õpetajakoolitusse
tuua.3. Arendame haridusinnovatsioonikeskust, et katsetada uusi
õpetamismeetodeid, õppematerjale ja tehnoloogiaid.4. Tähtsustame ja
viime läbi teadus- ja uurimistööd. Nii nagu ootame tegevõpetajalt, et
ta uuriks ja katsetaks uusi meetodeid, on ülikooli jaoks ülimalt oluline
teadustöö ja doktoriõppe läbiviimine.Kokkuvõtvalt: ÌìÃÀÓ°ÊÓ Ãœlikool
teadvustab oma vastutust ja me oleme valmis seda kandma. Tänan!
rektor Tiit Land, et ülikool näeb õpetajaharidust järjepidevana ja see
ei lõpe kindlasti ülikooli lõpetamisega. Õpetajal peab olema
tagatud võimalus end mitmekülgselt täiendada kogu elu ning tema mainet
ja positsiooni tuleb toetada, sealhulgas jätkuva
palgatõusuga.Järgneb rektori ettekanne...................Lugupeetud
istungi juhataja, head rahvaesindajad! ÌìÃÀÓ°ÊÓ Ãœlikooli arengukava üks
peamisi sihte on tugevdada õpetajate ettevalmistust. Selleks rakendame me
õpetajakoolituses lisaks kasvatusteaduslikule kompetentsile ka ülikooli
potentsiaali psühholoogias, informaatikas, sotsiaal-, ja terviseteadustes.
ÌìÃÀÓ°ÊÓ Ãœlikoolil on õpetajakoolituses väga pikad traditsioonid. See
aga ei tähenda, et meie õpetajakoolitus oleks traditsiooniline või
arhailine ning ei lähtuks kaasaegsetest õppimisteadustest. Ka
kolhoosikord lagunes teatavasti juba üle 20 aasta tagasi ja on saanud
ajalooks. Meie traditsiooniks on omada õpetajakoolituse valdkonnas parimat
kompetentsi, olla nii tudengite koolitamises kui ka teaduses eesliinil.Me
lähtume õpetajakoolituse arendamisel tänapäevastest õppimisteaduste
(learning sciences) põhimõtetest. Need on interdistsiplinaarsed ja
märksa laiemad, kui me traditsioonilise pedagoogika all oleme harjunud
mõtlema.Selleks, et ülikoolis oleks võimalik julgemalt ja kiiremini
järgi proovida uusi, innovatsiivseid ja võib-olla natuke teistsuguseid
ideid, moodustasime me selle aasta algusest uue akadeemilise üksuse -
haridusinnovatsiooni keskuse. Sellele keskusele seatud eesmärke võib
iseloomustada märksõnadega koostöö, interdistsiplinaarsus, uudsus.
Koostöö üksuste ja inimeste vahel. Interdistsiplinaarsus õppe- ja
teadustegevuses. Ning uudsus kõiges – alates tehnoloogiate kasutamisest
ning lõpetades katsetavate õppekavamudelitega.
Haridusinnovatsioonikeskusest räägin lähemalt natuke hiljem.Mis toimub
täna ÌìÃÀÓ°ÊÓ Ãœlikooli õpetajakoolituses?Ãœlikool valmistab ette
õpetajaid kõikidele tasemetele - alushariduse õpetaja, klassiõpetaja,
aineõpetaja põhikoolis ja gümnaasiumis, kutseõpetaja ja
täiskasvanukoolitaja. Ülikoolis on kolmekümneaastane traditsioon ka
koolijuhtide koolitamisel. Me pakume koolijuhtidele võimalust läbida
kvalifikatsioonitõstmise kursuseid. Koolijuhtidele ja haridusametnikele,
kel enam soovi õppida, saavad seda teha Hariduse juhtimise
magistriõppekaval. Õpetajaharidus toimub ÌìÃÀÓ°ÊÓ Ãœlikoolis läbi kolme
tasandi – esmaõpe bakalaureuse ja magistritasemel, kutseaasta
tugiprogramm algajatele õpetajatele ning järgnev täiendõpe kogu
õpetaja karjääri vältel. Esmaõppe lõpetajad alustavad ka kutseaastat
koolis – aastat, mis on eriliselt toetatud nii ülikooli kui ka kooli
poolt. Väärib märkimist, et ÌìÃÀÓ°ÊÓ Ãœlikooli poolt väljaarendatud
kutseaasta süsteem on leidnud palju tähelepanu ja kiidusõnu ka mujalt
maailmast, sh isegi meie põhjanaabritelt, soomlastelt. Viimastel aegadel
on saanud populaarseks erinevad rahvusvahelised haridusalased
võrdlusuuringud. Nende põhjal on teadlased välja toonud kolm
haridussüsteemide edukriteeriumit:1) õpetaja, st õigete inimeste
leidmine õpetajaametisse ja tingimuste loomine nende kujunemiseks headeks
õpetajateks-juhendajateks; 2) tugispetsialistide süsteemi loomine
(eripedagoog, psühholoog jne), stsuutlikkus tagada iga õpilase õpetamine
parimal võimalikul viisil;3) kooli juhtimine professionaalsel
tasemel.Seega kolm faktorit - õpetaja, tugisüsteemid ja koolijuht,
keskendun neist kahele - õpetaja ja koolijuht.Õpetajast rääkides
alustame õpetajakoolitusse sisseastujatest. Kui 90ndatel oli mure, et
õpetajakoolituse läbinud ei lähe õpetajana tööle, siis tänasel
päeval on mure, et aineõpetaja koolitusse ei ole sisseastujaid.
Olukorras, kus õpetajakoolitus ei ole Eestis noorte hulgas populaarne, on
põhiküsimuseks, kuidas leida uusi võimalusi õpetajate järelkasvu
koolitamiseks. Kõrgharidusreformi kontekstis tekib noortele veelgi enam
tasuta õppimise võimalusi. Selle tõttu võib õpetajakoolitusse
sisseastujate arv veelgi väheneda, kuna ka seni ei ole olnud
õpetajakoolituse õppekavadel tasuta õppekohtadele konkurssi.Õpetajate
palgatõus on üks eeldus, et meil oleks õpetajakoolitusse astuvaid noori,
kuid õpetaja väga pingeline töö hirmutab ka juba õpetajaks õppijaid
koolist eemale. Sel aastal tõstis valitsus õpetajate miinimumpalka, kuid
usun, et see on esimene samm õpetajatöö väärtustamisel ja see saab
riigikogu ja valitsuse heaks tavaks – ka järgnevatel aastatel tõsta
haridustöötajate palkasid.Loomulikult otsib ka ÌìÃÀÓ°ÊÓ Ãœlikool
erinevaid võimalusi, et muuta õpetajaks õppimine atraktiivsemaks. Me
otsime teid, et õpetajakoolitusse astuksid näiteks majandushariduse,
tehnoloogia, sotsioloogia, meedia jne bakalaureuseõppe läbinud andekad
noored. Näiteks loome hetkel uut õppekavamudelit, kus on rõhuasetus
haridustehnoloogial. Selles mudelis on tudengid ise loojad – koostöös
informaatika ning Balti-Filmi ja Meediakooli tudengitega õpivad nad
õpetajaks uue meedia sisu loomise käigus. Õpetajaamet on üks neid, kus
elukogemus ja sotsiaalne küpsus tulevad kindlasti kasuks. Uuringud
näitavad, et kuni 30-aastased õpetajad tajuvad õpilasi pahatahtlike ja
kiuslikena, ei tajuta õpilaste käitumise tegelikke motiive. Ka noorte
õpetajate töölt lahkumise probleemid on suurel määral seotud suure
emotsionaalse pingega, sh raskustega klassis töörahu hoida ning vanemate
kolleegide ja lastevanematega kontakti saada. Eestis on hakanud tekkima
trend, et inimene töötab ühes eluvaldkonnas 10-15 aastat, kuid siis
soovitakse elus veel midagi teha, valitakse teine valdkond ja õpitakse uus
amet. See võiks olla õpetaja amet. Me oleme selleks arendamas vastavaid
ettevalmistusprogramme, kus õpe on praktikaga tihedalt seotud ja
võimaldab õpinguid kujundada rohkem individuaalsetest vajadustest
lähtuvalt. St, et õpitakse vaid seda, mis vajaka on, mitte kohustuslikku
menüüd läbides. Põhirõhk on siin õppimisel läbi praktika.
Järgnevalt muudatustest õpetajate ettevalmistusprotsessis.Selles, et
õpetaja roll on muutunud, ei kahtle meist keegi. Me tahame, et õpetaja
kujundaks õpilaste üldpädevusi, sotsiaalseid oskusi, valmistaks neid
eluks ette. See tähendab, et ka õpetajate ettevalmistuse sisu ja protsess
on muutunud ja on pidevas muutumises. Õpetajate ettevalmistuses on oluline
muudatus, kus sarnaselt üldharidusele pöörame põhitähelepanu
protsessile ja õppija vajadustele, mitte ei püüa kõikehõlmavalt
õpetada „ära“ kõike, mida arvame tulevasel õpetajal töös vaja
minevat. Tegelikult on palju olulisem muuta juba väljakujunenud arusaamu
õpetajatööst, sest tulevane õpetaja, erinevalt paljudest teistest
elukutsetest, on vähemalt 12 aastat vaadelnud oma õpetajate tööd ja
seega saanud ettekujutuse õpetamisest. Neid arusaamu muuta on väga raske.
Lisaks tekib õpetajahariduses pidevalt ka vajadus lisada õppekavasse uusi
teemasid seoses teadusavastustega, muutustega ühiskonnas, digimaailma ja
tehnoloogiate arengutega. Samas on meil raske murda traditsioonilist
õpetajakoolituse mudelit, kus erialastele teadmistele järgnevad
pedagoogilised õpingud ja siis praktika. ´Eelpoolsest lähtuvalt on
õpetajate ettevalmistuses esmatähtis protsessi kvaliteet.
Õ±è±ð³Ù²¹Âá²¹°ì´Ç´Ç±ô¾±³Ù³Ü²õe põhimärksõnad on kogemine ja katsetamine,
analüüsimine ja seostamine, uurimine ja arendamine. Selliselt tekib
soov tulevasel õpetajal ise uurida ja katsetada erinevaid meetodeid
õpilaste õpimotivatsiooni hoidmisel ning arendada oma õpetamisoskusi.
Peame valmistama ette õpetajaid, kes tulevikus ei oota valmis retsepte,
vaid on valmis ise uusi õppematerjale looma ja kooliarenduses osalema.
Sellel aastal lõime me ÌìÃÀÓ°ÊÓ Ãœlikooli haridusinnovatsiooni keskuse,
mis on just uute ideede genereerimise ja katsetamise koht. Kasutame selleks
ka Euroopa sotsiaalfondi vahendeid, et varustada keskus kõige
kaasaegsemate tehnoloogiliste vahenditega, kaasame välisspetsialiste,
koondame noort järelkasvu, kes julgevad mõelda piirideta ja katsetada
„hulle ideid“, heas mõttes. Haridusinnovatsioonikeskus loob tingimused
erinevate akadeemiliste üksuste koostööks, mis on üks igipõline
probleem õpetajakoolitust pakkuvates ülikoolides.Õ±è±ð³Ù²¹Âá²¹°ì´Ç´Ç±ô¾±³Ù³Ü²õe üheks
võtmeküsimuseks on praktika.Kui n-ö teoorias kuuldut ei ole võimalik
praktikas rakendada või kogeda, siis need teadmised tulevikus ka
praktikasse ei rakendu. Mitmed üldhariduskoolid on mõistnud, et nende
panus on hädavajalik ja nad kohandavad oma õppetegevust vastavalt
üliõpilaste praktikatele. Kuid tihe praktika ja teooria sidumine eeldab
veelgi laiemat vastutuse jagamist. Tegevõpetajatest saavad
õpetajakoolituse õppejõud, sest just nemad peavad tudengitele esmaste
oskuste omandamisel juhendajaks olema. See ei tähenda tingimata
ülikoolide harjutuskoole, mis olid meil näiteks kasutusel 70ndatel, vaid
iseseisvaid ja parima juhtimispraktikaga koole, kus on loodud tingimused ka
üliõpilaste ja õppejõudude koostööks. Näiteks on mitmes riigis
rakendatud mudelit, kus ülikoolide õppejõud käivad abis koolides, kus
õpib just suurem kontsentratsioon õpiraskustega õpilasi. Testitakse uusi
õpetamisvõtteid ja luuakse uusi õppematerjale. Tihe koolide ja
ülikoolide koostöö eeldab laiemat vastutuse jagamist ja ka täiendavaid
ressursse. Partnerkoolides peaks õpetajad kogema parimat
juhtimispraktikat, kus on loodud tingimused ka üliõpilaste ja
õppejõudude koostööks. Praktikasüsteemide arendamisel on meie
ülikoolil tihe koostöö ka Tartu Ülikooliga.Kui ülikooli lõpetab
hästi ette valmistatud tulevane õpetaja, siis saab määravaks keskkond,
kus ta tööle asub, ehk kool. Koolikeskkond sõltub omakorda juhist.
Järgnevalt peatun koolijuhi rollil õpetajahariduses. Ülikooli poolt
vaadatuna on igati tervitatavad muudatused, mida PGSi raames kavandatakse.
St, et koolidel on suurem vastutus ja autonoomia õpetajate
motivatsioonisüsteemide loomisel ja tunnustamisel, nende arengu
toetamisel. Kui aga anname koolijuhile suurema vastutuse, peame tagama ka
nende pädevuse. Koolijuhtide kvalifikatsiooninõuded peavad olema
kõrgemad, lühiajalisest täienduskoolitusest ei piisa. Miks mitte kaaluda
juhtimiskompetentsi omandamist magistritasemel, kuhu võiks astuda varem
mõnes teises valdkonnas kõrghariduse saanud ja ka juhtimisalase
töökogemusega inimesed?Koolijuhi vastutus on ka tegevõpetajate täiend-
ja ümberõppe vajaduste määratlemine. Alates sellest aastast pakuvad
ülikoolid õpetajatele kas riigi või Euroopa Liidu vahendite toel tasuta
täiendusõpet. Siin on oluline, et koolid oleks ülikoolidele teadlikud
partnerid täienduskoolituse kavandamisel. ÌìÃÀÓ°ÊÓ Ãœlikool on kavandanud
kursuseid nii riikliku õppekava rakendamiseks, tööks erivajadustega
õppijatega kui ka kooliarenduse toetamiseks. Kindlasti tekib
koolitusvajadusi koolivõrgu ümberkujundamisega seoses, näiteks
põhikooli õpetajatel võib tekkida vajadus ümberõppeks ja
gümnaasiumiõpetajatele vajadus valikkursuste õpetamiseks.Kokkuvõtvalt-
ÌìÃÀÓ°ÊÓ Ãœlikool näeb õpetajaharidust järjepidevana ja see ei lõpe
kindlasti ülikooli lõpetamisega.Mida me ootame riigikogult ja
valitsuselt?1. PGSi, kutsekooliseaduse jt regulatsioonide muutmisel ei tohi
lubada õpetaja professiooni devalveerumist. Õpetaja peab olema
pedagoogilise kõrgharidusega spetsialist, kes mõistab õppija arengu ja
õppimise olemust, omab uurimistöö kompetentsi ja on valmis oma töösse
suhtuma uurivalt, õpetamismeetodeid ja vahendeid arendavalt. Lühiajalise
pedagoogilise täienduskoolituse läbinud õpetajad võiksid õpetada mõnd
valikainet gümnaasiumis.2. Koolijuhi kvalifikatsiooninõuete tõstmine,
pikemaajaline koolitus ja näiteks atesteerimine.3. Õ±è±ð³Ù²¹Âá²¹°ì´Ç´Ç±ô¾±³Ù³Ü²õe
seadmine üheks prioriteediks ülikoolide rahastamisel, näiteks
lisarahastada õpetajakoolitust kui riiklikult olulist valdkonda,
võimaldada stipendiume õpetajakoolituse üliõpilastele, samuti
võimaldada tegevõpetajatele välisstažeerimist. 4. Partnerkoolidele
vastava staatuse reguleerimine ja lisarahastuse tagamine, kuna
üliõpilaste kaasamine õppeprotsessi nõuab lisavahendeid ja on koolidele
täiendav rahaline kulutus. Samuti on kõrgendatud nõuded praktikat
juhendavatele tegevõpetajatele, millest tuleb ootus ka kõrgemale
töötasule. Ka koolijuhtimine peaks partnerkoolis olema kõrgel tasemel,
kuna üliõpilase praktika edukust mõjutab kogu organisatsiooni kultuur.5.
Õpetaja positsiooni ja maine tõusu toetamine, sh jätkuv
palgatõus.Mida teeme meie, ÌìÃÀÓ°ÊÓ Ãœlikool?1. Me loome
erinevaid paindlikke võimalusi omandada õpetajaharidus, s-h iga
õpetajakoolituse lõpetaja saab ühe kõrvalaine õpetamise oskuse.2.
Loome atraktiivsemaid õppekavasid, et uusi sihtrühmi õpetajakoolitusse
tuua.3. Arendame haridusinnovatsioonikeskust, et katsetada uusi
õpetamismeetodeid, õppematerjale ja tehnoloogiaid.4. Tähtsustame ja
viime läbi teadus- ja uurimistööd. Nii nagu ootame tegevõpetajalt, et
ta uuriks ja katsetaks uusi meetodeid, on ülikooli jaoks ülimalt oluline
teadustöö ja doktoriõppe läbiviimine.Kokkuvõtvalt: ÌìÃÀÓ°ÊÓ Ãœlikool
teadvustab oma vastutust ja me oleme valmis seda kandma. Tänan!