����Ӱ��

Väärinfo levik on võtnud mõõtmed, mis pandeemiale lisaks sunnib üha enam rääkima infodeemiast. Kas sotsiaalmeedias levivat väärinfot on võimalik peatada või peaks hoopiski lõpetama valitsuste praktika seal ametlikku informatsiooni edastada? Otsime küsimustele vastust TLÜ inimõiguste professori Mart Susiga, kes Globaalsete digitaalsete inimõiguste võrgustiku juhina osales rahvusvahelises uuringus, mis käsitles Covid-19ga seonduvat valeinformatsiooni.

Kui suure tagasilöögi on pandeemia andnud inimõigustele?

Ühest küljest saame rääkida tagasilöögist, teisest küljest aga on pandeemia toonud esile inimõigused ning nende olulisuse. Kui vaadata Eesti sisepoliitikasse, siis värske peaminister on uues koalitsioonilepingus toonud ilmselt esmakordselt välja, et valitsus peab tegelema inimõiguste tagamise ning jälgimisega. Varasemad peaministrid pole inimõigusi sedavõrd tähtsustanud, sestap ongi oluline, et inimõigusi üha rohkem esile toodaks.

Üldises plaanis aga peab paraku tõdema, et inimõiguste olukord maailmas halveneb. Inimõiguste olukord on muutunud halvemaks. Mida me näeme, on kahjuks see, et kui tekib rahvusvaheliselt keeruline olukord või siseriiklikult, siis inimõiguseid on kerge tuua ohvriks. Kui ikkagi maja põleb, tühja neist inimõigustest. Olukorda iseloomustab ka praegune Soome välispiiride sulgemine, millega tegelikult ignoreeritakse inimeste õigust vabale liikumisele.

Võib vist järeldada, et inimõiguseid on meil üha vähemaks jäämas. Kas meil on lootus neid kuidagi tagasi saada?

Tegelikult on protsessid üsna pöördumatud ning neid hoobilt tagasi saada on lootusetu. Üha digitaliseeritumas ja tehnoloogiliselt arenenumas maailmas oleme algusest peale andnud õigusi ära, et saada ka omakorda midagi vastu. Eelkõige viimase viie aasta jooksul on toimunud suuri muutusi, mille eesmärgiks on rahvusvahelise julgeoleku tagamine.

Jälgitakse meie elektroonilist kommunikatsiooni, oleme ümbritsetud üha rohkematest kaameratest, mis näevad, kuhu me liigume ja mida teeme. Seda teemat on uuritud palju ning pole tõendeid selle kohta, et andes ära privaatsust, saame vastukaaluks turvalisema ühiskonna. Sama lugu on ka pandeemiaga – andes ära privaatsust ja sellega nõustudes, on kaheldav, kas saame ka tervislikuma ühiskonna.

Eesti on tuntud kui üks arenenuimad digiriike. Kas meie paljude digitaalsete võimalustega e-riik seab kahtluse alla ka meie privaatsuse ja inimõigused?

See on üsna delikaatne teema. Me oleme harjunud narratiiviga, et see teeb meie elu mugavamaks ja turvalisemaks, kuid oluline on ka mõista, et e-riik põhineb oma olemuselt blockchain-tehnoloogial. See tähendab, et igast toimingust, mida inimene teeb seoses riigiga, jääb jälg maha. Blockchain ei unusta kunagi. On selline mõiste, nagu algoritmi vangla.

Näiteks, kui noor inimene teeb väikse vea, ületab kiirust ja saab trahvi, siis see info sellest jääb plokiahelasse maha. Järgmisel korral teeb ta uue vea, kuid unustab trahvi maksta. Sellest tulenevalt hakkab algoritm otsustama, et inimene pole enam usaldusväärne. E-riigi narratiivis peaks olema rohkem esile toodud inimõigustega arvestamise ja tagamise aspekt. Seda minu arvates siiani ei ole eriti tehtud, kuid tuleb tunnistada, et see on ka poliitiliselt üsna keeruline.

Võtame näiteks veel erameedia – on selline mõiste, et inimesel on õigus olla unustatud. Kui keegi paneb lapsena veebi üles fotod, kuid hilisemas tulevikus tunneb, et ei soovi, et need oleksid enam kättesaadavad. Inimesel on sellisel juhul õigus taotleda otsingumootorist ligipääsu blokeerimist nendele piltidele. Blockchain tehnoloogia puhul aga sellist võimalust ei ole, et palute e-riigist eemaldada andmed mõne kiiruseületamise või maksmata arve kohta. Sellest vaatenurgast on inimõigused tunduvalt ahenenud suhetes riigiga.

Kuidas saame kaitsta inimeste õigust privaatsusele?

Privaatsust pole enam tänapäeval nii palju võimalik kaitsta, kui varem.

Noore kasvava põlvkonna jaoks, kes veedab suure osa ajast digitaalkeskkonnas, ei ole privaatsuse tähendus enam see, millega meie põlvkond on harjunud. On üsna iseenesestmõistetav nende jaoks, et ollakse pidevalt ühenduses oma sõprade, sugulastega ning kursis maailmas toimuvaga. See on loomulik protsess ning me ei saa öelda, et see halb on, kuid sellest tekibki küsimus, et mis on üldse privaatsus.

Milline on sotsiaalmeedia funktsioon ja tähtsus COVID-19 kontekstis?

Sotsiaalmeedia on saanud justkui rohkem täiskasvanuks. Usaldus sotsiaalmeedia vastu on tõusnud nii ühiskonna, aga ka avaliku võimu poolt. COVID-19 kriisi ajal on tuntavalt suurenenud avalike organisatsioonide kui ka riigijuhtide peamise kommunikatsioonikanalina just sotsiaalmeedia. Aegkriitilist infot ja olulisi muudatusi vahendatakse esmajärgus sotsiaalmeedia kaudu ka Eestis kui näiteks Lätis. Riigid leiavad, et kui tahavad inimesteni võimalikult kiirelt jõuda, tuleb olla sotsiaalmeedias ning kasutada seda samaväärse kanalina teiste massimeediakanalitega.

Kas sotsiaalmeedia on muutunud ka vastutustundlikumaks?

Raske öelda. Näiteks Twitter on alati pidanud au sees sõnavabadust, rõhutades olulisust avada asju erinevatest vaatenurkadest ning võimalus avaldada arvamust peab olema kõigil. Kuid kõigest eelmainitust hoolimata otsustasid nad üheskoos Facebookiga likvideerida Donald Trumpi kasutaja. Sellised otsused ei tohiks käia ühe käeliigutusega, et keegi suure otsustusjõuga isik ütleb, et meile ei meeldi, mida keegi postitas ning seetõttu kustutame konto ka karistuseks ära. Võib öelda, et sotsiaalmeedias seatud reeglitest üleastumine, mida nad ise on endale kehtestanud, toimub väga kergelt. Samas rääkides Trumpist, tuleb tõele näkku vaadata, et sotsiaalmeediat on ta täitnud meeletu hulga valeinfoga. Sotsiaalmeedia on lihtsalt selleks ideaalne koht, sest faktikontrolli teostamine on märksa töömahukam, kui sisu postitamine.

Euroopa Liidus on ette valmistamisel digitaalse turu üldmäärus, mis plaanitakse vastu võtta paari aasta pärast. Määruse üheks eesmärgiks on teha ka vahet kahesugusel informatsioonil – õigusvastasel infol, mis õhutab vägivalda või seadusvastast käitumist, ning väärinfol, mille puhul pole võimalik öelda, et tegu on ilmtingimata õigusvastase infoga. Õigusvastase info levitamise puhul pole kahtlust, et portaalid peaksid selle info blokeerima ja kasutama samme, et mitte võimaldada inimestel (või inimgruppidel) uusi postitusi teha. Iseasi on see, kas keeld peaks olema eluaegne või seotud teatud tähtaegadega. Väärinfo puhul on aga oluline, et sotsiaalmeedia teostaks põhjalikumalt faktikontrolli ning märgistaks järjepidevalt väärinfot.

Kui me võtame väärinfo COVID-19 kontekstis, siis sel võivad olla ääretult kurvad tagajärjed paljudele inimestele. Kas see pole siis kuritegelik?

See on väga hüpoteetiline. Kohtus oleks äärmiselt raske ära tõestada kuritegelikkuse aspekt, kui keegi edastab infot sotsiaalmeedias maskide kahjulikkuse kohta. Loomulikult see on inimesi desinformeeriv, aga see pole kuritegelik. Mida siis peaks sellisel juhul portaal tegema? Kas portaal peaks postituse eemaldama ja teavitama postitajat, et meil on “sellised tõekspidamised ning leiame, et teie esitatud info on väär”. Seni puuduvad täpsed reeglid, millal ja mille alusel postitusi eemaldada.

Kuidas on vaktsineerimisvastase väärinfoga?

Vaktsineerimisel on väga selge eesmärk avada ühiskond ning ainus tee sinna on praktiliselt kogu elanikkonna vaktsineerimine. Info, mis seab seda kahtluse alla, ei tohiks levida. Unustame aga hetkeks COVID-i ning loodame, et see on peatselt ületatud. Küll aga kui korra on juba see pandora laegas avatud eemaldada ja blokeerida infot või kogukonna liikmeid, siis on üha suurem oht, et selliste juhtumite sagedus ja muster hakkab süvenema. See võib viia meid hoopis suurema tsensuurini eraõiguslike ettevõtete poolt, mille üle me enam kontrolli saavutada ei suuda.

Niipea, kui on “kurikas antud”,  et vaigistada vaktsineerimisega seotud väärinfo, siis see “kurikas” jääb sotsiaalmeediahiidude kätte. Me ei tea, kuidas nad võivad seda tulevikus kasutada. Muidugi võime öelda, et kõik portaalid on sotsiaalselt vastutustundlikud, aga praktikas on nad seda kuni on tavapärane olukord. Kui aga tekib uus kriis, siis ei saa enam džinni pudelisse tagasi.

Koroonatingimustes on palju arutelu olnud maskide kohustuslikkuse üle. Kas riikidel või ettevõtetel on õigus öelda, et maski kandmine on kohustuslik? Näiteks bussijuht – kas tal on õigus keelduda inimest teenindamast, kui ta siseneb transpordivahendisse ilma maskita?

Sellega oli riigiti erinevalt. Mõnes riigis puudusid sellekohased kaasused, teised riigid aga vastasid, et neil puuduvad mehhanismid, millega inimesi sundida maske kandma. Mõnel pool oli aga suunis, et konkreetsel juhul peaks juht kutsuma välja politsei. Selles olukorras põrkume küsimusega, et mis on õiguslik alus – kas see tuleneb seadusest või eraõigusliku ettevõtte sisemisest regulatsioonist? Juristina tundub mulle, et õiguslik alus seaduse vastu võtmiseks kehtestatud korras on oht, et seaduslik ahel võib kuskil maal katkeda ning enamikes riikides see nii ka on. Sestap on maski kandmine enamikes riikides soovitus, et vältida sotsiaalset ja õiguslikku probleemi.

Kas probleemid, millega COVID-19 uuringu raames kokku puutusite, olid riigiti erinevad, või hoopis sarnased?

Pigem olid probleemid sarnased, mis puudutas suuri portaale. Külla aga erinesid probleemid siseriiklike portaalidega, näiteks meil Delfi või Postimees.

Kohaliku konteksti puhul nägime, et Eesti näitel oli suur probleem venekeelse elanikkonna teistsuguse inforuumiga, kus faktikontrolli osakaal on palju madalam kui suurtes rahvusvahelistes portaalides. Teisalt aga ei saa öelda, et igal pool valitseks ühtne trend - näiteks Saksamaal on regulatsioonid väga ranged ning meediaportaalidel suur vastutus, kui nad ei reageeri õigusvastasele sisule. Eesti ja Balti riigid on sellest kaugel.

Kas pigem peaksid sotsiaalmeediaportaalid eemaldama infot või teostama põhjalikumat faktikontrolli?

Loomulikult on lihtsam info lihtsalt eemaldada. Faktikontroll on alati keerulisem, kuigi õnneks on trend faktikontrolli soodustamisel. Ka teadlaskond leiab, et faktikontroll on mõistlikum, sest see kaitseb sõnavabadust. Sotsiaalmeedias faktikontrolli läbinud sisu on isegi suurema mõjuga, sest see viib väärinfo levimise tõenäosuse palju madalamaks. Sisu pelgalt ühest keskkonnast eemaldamine ei tähenda, et see ei võiks edasi levida teistes keskkondades.

Milline peaks olema siinkohal riigil roll?

Riigid seisavad olulise valiku ees – kas öelda sotsiaalmeedia portaalidele, et neil peavad olema väga selged reeglid, kuidas eemaldatakse õigusvastane informatsioon ning sellega piirduda, või teise valikuna riik kohustab avalikustama ja maksma panema väga selged põhimõtted, mille alusel selekteerida informatsiooni ning mis on keelatud sisu. Paraku on teist valikut minu hinnangul praktiliselt võimatu panna maksma.

Esimese valiku puhul näeme sarnast suundumust ka eelmainitud digitaalse turu üldmääruses, kus põhifookus on illegaalse sisu eemaldamisel ning kõige muu sätestamisest hoidutakse, kui portaalid täidavad eelnevat reeglit. Oluline oleks veel riigil kommunikeeruda sotsiaalmeediaettevõtete vastutust suhetes ühiskonnaga.

Millega saavad teadlased panustada jätkuvalt inimõiguste tagamisse?

Valitsused kuulavad üha rohkem teadlasi. See sõltub teadlaste entusiasmist ja nende asjatundlikkusest. TLÜ saab jätkuvalt panustada inimõiguste teemasse läbi eduka teadustegevuse ja analüüside kaudu ning hoolitsedes, et need ka jõuavad ametiisikute ja valitsuse kätte. Seejärel on juba valitsuse otsustada, mida nendega teha.

E-riigi arendamisel peab olema inimõiguste teema väga oluline funktsioon. Inimõigused on tähtsad ja me peame neid arendama ning riik on võtnud endale ülesandeks tagada inimõigusi. Valitsus teeks targasti, kui ta toob selle teema ka avaliku diskussiooni sisse.

 

Vaata järgi "Ekspert eetris" saadet prof. Mart Susiga siin: